Wilhelm Tell. Draama 5 vaatuses

Friedrich Schilleri „Wilhelm Tell“ on viievaatuseline ajalooline draama, mis põhineb Šveitsi legendil rahvuskangelasest, kes tõusis vastu Habsburgide türanlikule võimule. Teose keskmes on vabaduseiha ja üksikisiku julgus seista vastu ebaõiglusele. Schiller kujutab Tellit kui lihtsat, ent moraalselt tugevat meest, kellele saab osaks valik, kas alistuda võimule või seista oma rahva õiguste eest. Sündmused hargnevad Šveitsi mägikülade vahel, kus kasvav rahulolematus Austria asehaldurite valitsemise üle viib lõpuks relvastatud vastupanuni.

Draama üheks keskseks stseeniks on Tellile pandud ülesanne lasta ambust õun oma poja pealaelt – episood, mis on muutunud Euroopa kultuuriloos vabadusvõitluse sümboliks. Schiller ei käsitle ainult poliitilist konflikti, vaid uurib ka eetilisi ja isiklikke dilemmasid, mida võimusuhted esile kutsuvad. Tegelaskujud on mitmetahulised: nende sisemine võitlus ja muutumine lisavad loole psühholoogilist sügavust. Rahva kollektiivne mäss ei ole romantiseeritud, vaid esitatud keeruka ja pingestatud protsessina, mille lõppeesmärk on iseseisev, õiglasem ühiskond. Schilleri stiil on lüüriline ja kõlav, kuid samas täpne ning ajas püsiv.

Friedrich Schiller (1759–1805) oli saksa klassitsismi ja vararomantismi üks juhtfiguure, keda peetakse koos Johann Wolfgang von Goetega saksa kirjanduse suurkujuks. Ta oli luuletaja, ajaloolane, esseist ja dramaturg, kelle loomingus põimusid filosoofilised arutlused ja tugeva eetilise laenguga narratiiv. „Wilhelm Tell“ jäi tema viimaseks lõpetatud näidendiks ja on jäänud üheks tema mõjukamaks teoseks, mille ideed isiklikust vastutusest ja rahva enesemääramisest on kõnetanud põlvkondi üle Euroopa. Eesti keeles on draama ilmunud mitmel korral, tõestades oma kestvat väärtust ka siinsetele lugejatele.