Orleans'i neitsi. Tragöödia 5 vaatuses proloogiga

Oma "Orleans'i neitsi" lõi Schiller Napoleoni sissetungi aegu Saksamaale. Jeanne d'Arc'i loos nägi ta nii-öelda eeskuju võitluseks välisvaenlase vastu ja püüdis äratada rahvuslikku iseteadvust.
See naiivne romantiline kurbmäng on tõeline ülemlaul lihtrahva patriootilisusele, kuna talutüdruk Domremy'st mõistis paremini kui ülikud, mis teha. Ajaloolise ainega on Schiller talitanud oma äranägemise järgi, lisades niigi keskaegsele legendaarset ja müstilist, lastes konfliktil tekkida Johannas endas ja ära jättes ka ta hukkamise. Seetõttu ei kujune tragöödia masendavaks süüdistuseks ei tahtejõuetu valitseja ega katoliku kiriku vastu, kes vabastaja nii kergel käel vaenlase meeleheaks ohverdasid, vaid kõlab pigem optimistliku üleskutsena võitlusele.
Teose lavastamisel Leipzigis 1801. a. septembris puhkes kohalviibivale autorile lausa kiidutorm - publik mõistis, mis autor öelda tahtis.