Orleans'i neitsi. Tragöödia 5 vaatuses proloogiga

Friedrich Schilleri „Orleansi neitsi. Tragöödia viies vaatuses proloogiga“ on romantiline ajaloodraama, mis käsitleb Jeanne d’Arci kuju ja tema tähendust prantslaste võitluses. Teos valmis ajastul, mil Napoleoni väed olid tunginud Saksamaale, ning autor kasutas Jeanne’i lugu metafoorina rahvusliku eneseteadvuse äratamiseks. Schilleri versioon ei järgi rangelt ajaloolisi sündmusi, vaid ühendab ajaloolise ainese legendide ja müstiliste elementidega, tuues esile patriootilise ja poeetilise mõõtme. Nii kujuneb Jeanne’i kujust mitte üksnes Prantsusmaa kangelanna, vaid ka üldisem vabaduse ja lihtsa rahva elujõu sümbol.

Draama keskmes on konflikti kujunemine mitte ainult välise vaenlase ja rahva vahel, vaid ka Jeanne’i sisemaailmas. Schiller loob teose, kus peategelane seisab silmitsi kahtluste ja vastuoludega, ent jääb lõpuks truuks oma kutsumusele. Oluline on see, et autor jätab kõrvale Jeanne’i hukkamise ning kujutab teda pigem kangelasliku ja võitlusvõimelise tegelasena. See annab loole optimistliku ja innustava alatooni, muutes tragöödia pigem üleskutsesõnumiks kui masendavaks süüdistuseks. Nõnda kõlab teos patriootilise üleslauluna lihtrahvale, kes suudab näha ja teostada seda, mida valitsejad ei suuda.

Friedrich Schiller (1759–1805) oli saksa luuletaja, filosoof ja näitekirjanik, kelle looming on osa saksa klassikalisest kirjanduskaanonist. Tema teosed, sealhulgas „Röövlid“, „Don Carlos“, „Maria Stuart“ ja „Wilhelm Tell“, käsitlevad vabaduse, õiguse ja inimsuse teemasid. Schiller oli tihedalt seotud Goethega, kellega koos ta rajas Weimari klassitsismi alused. „Orleansi neitsi“ on näide tema hilisemast loomingust, kus romantiline aines ja idealistlikud ideed sulanduvad ajaloosündmuste poeetilise tõlgendusega. Schilleri looming on püsima jäänud tänu oma universaalsetele teemadele ja sügavale inimliku eksistentsi käsitlusele.