Don Carlos. Tragöödia

Friedrich Schilleri tragöödia „Don Carlos“ valmis pikaaegse töö tulemusena ajal, mil autorit köitsid üha enam inimsuse ja vabaduse ideed. Teos toob vaataja või lugeja ette Hispaania õukonna, kus isiklikud tunded ja poliitiline võim põimuvad lahutamatult. Keskne on prints Don Carlo ja tema armastus, mis satub vastuollu kuninga autoriteedi ning katoliku kiriku ülekaaluka võimuga. Draama kaudu otsib Schiller vastust küsimusele, kuidas lepib üksikisiku vabadus riigi ja institutsioonide survega. Kuigi autor nägi rõhumise peamise juurena kiriku mõjuvõimu, väljendub tema idealism lootuses, et paremad ajad toovad troonile õiglasema ja inimlikuma valitsemise.

Tragöödia jõud peitub tegelaste kirglikes unistustes ja nende saatuste traagilises kokkupõrkes poliitilise reaalsusega. Schiller on kujutanud isegi fanaatikuna nähtud kuningas Philippit eelkõige õnnetu inimesena, kes on omaenda võimu ja rolli ohver. Nõnda tõusevad esile mitte ainult konfliktid trooni ja kiriku vahel, vaid ka inimlikud dilemmad, mis muudavad tegelased usutavaks ja köitvaks. Lavastuslikus plaanis on „Don Carlos“ kompositsiooniliselt tugev, pakkudes draamat, mis liigub ühtlaselt isiklikult tasandilt laiemate ühiskondlike küsimusteni. Kuigi teose valmimise ajal tuli seda korduvalt tsenseerida, säilis selle põhituum – vabaduse ja õigluse otsing.

Friedrich Schiller (1759–1805) oli saksa poeet, filosoof ja näitekirjanik, kes kuulub maailmakirjanduse klassikute hulka. Tema loomingut kannab sügav idealism ja inimvabaduse idee, mis väljendub nii ajaloolistes draamades („Maria Stuart“, „Wilhelm Tell“) kui ka filosoofilistes kirjutistes. Schilleri teosed on olnud olulised Saksa klassitsismi ja romantismi piirialal, mõjutades hilisemat Euroopa teatri- ja mõttelugu. „Don Carlos“ on üks tema olulisemaid tragöödiaid, milles põimuvad isiklik draama ja poliitiline allegooria, andes tunnistust autori püüdlusest siduda kunstiline vorm ja vabaduse filosoofia.