Viru lauliku laulud

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Viru lauliku laulud“ on rahvusromantiline luulekogumik, mis koondab eesti rahvapärimusest, rahvalaulust ja rahvalikust mõtteviisist inspireeritud värsse. Teos kujunes 19. sajandi esimesel poolel osaks ärkava eesti kirjanduse identiteediloovast suunast, olles tugevalt mõjutatud rahvalauluvormist ning vanemast suulisest poeetikast. Kogumik sisaldab moraliseeriva alatooniga luuletusi, õpetlikke mõtisklusi ja rahvalikke pilte argielust, milles kohtuvad rahvavalgustuslikud ideaalid ja rahvalaulule omane vormiline lihtsus. Tegelased ja teemad pärinevad eesti talurahva elust ning luuletustes peegelduvad töökus, ausus, leplikkus ja kodukoha armastus.

Kreutzwald kasutab oma luules rohkelt rahvalikku sümbolikat, paralleelstruktuure ja kindlat rütmi, et säilitada rahvalaulu kõlaline loogika ja meelelaad. „Viru lauliku lauludes“ kõlab lihtne, kuid kindlameelne hääl, mis suunab lugejat mõtlema elu praktiliste ja moraalsete külgede üle. Luulekogus ei ole kohta sentimentaalsusel ega liialdusel; toon on tasakaalukas, rahulik ja õpetlik. Paljud tekstid on üles ehitatud vastanduspaaride najal, esitades näiteks tarkuse ja rumaluse, töökuse ja laiskuse, lahkuse ja kadeduse vahelisi pingeid. Kreutzwald kõnetab lugejat kui kogukonna liiget, kelle ülesanne on hoida au sees vaimseid ja kultuurilisi väärtusi.

Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882) on eesti kirjanduse suurkuju ja rahvuseepose „Kalevipoeg“ autor. Tema tegevus rahvavalgustajana ja kirjanikuna pani aluse eesti ilukirjanduse kujunemisele ning rahvusliku eneseteadvuse tugevnemisele. „Viru lauliku laulud“ kuulub tema varasemale loominguperioodile ja on näide tema soovist edendada eestikeelset kirjavara rahva igapäevaseks lugemiseks. Selles kogumikus väljendub tema veendumus, et rahvalaul ja rahvaluule ei ole mitte ainult pärimus, vaid ka kultuurilise eneseväärikuse kandja. 1946. aasta väljaanne toob lugejani ajaloolise pilgu sellele, kuidas eesti luule algupäraselt oma häält otsis ja leidis.