Vägev vähk ja täitmatu naine. Eesti muinasjutt

„Vägev vähk ja täitmatu naine“ on üks Friedrich Reinhold Kreutzwaldi poolt üles tähendatud rahvajuttudest, mis kuulub tema laiemasse Eesti muinasjuttude kogusse. Selles loos kohtub lugeja kahe kontrastse karakteriga: ühelt poolt hiiglaslik ja tark vähk, teiselt poolt lõputute soovide ja rahulolematusega silma paistev naine. Lugu järgib rahvajutule omast moraalset ülesehitust, milles ahnus, liialdamine ja enesekesksus viivad lõpuks karistuse või enesehävinguni. Kreutzwald on rahvajuttudele omase süžeeraamistiku esitanud lihtsas ja rütmilises keeles, mis sobib hästi ettelugemiseks ja ka lastele mõeldud tutvustuseks vanemale suulisele pärandile.

Jutu tuumaks on inimese ja looduse vahelised suhted, samuti inimese võimetus piirduda mõistlike soovidega. Vähk kui muinasjutuline tegelane esindab jõudu, tasakaalu ja kannatlikkust, samas kui naise iseloom muutub järjest nõudlikumaks ning ebatõenäolisemad soovid viivad loo lõpuks sümboolse kokkukukkumiseni. Muinasjutu ülesehitus on ringstruktuurne, kus sündmused korduvad väikeste muutustega, rõhutades kasvu või allakäigu trajektoori. Lapselikult lihtsate sündmuste ja korduste taga peitub selge eetiline sõnum, mis on iseloomulik suurele osale Kreutzwaldi kogutud ja ümberjutustatud lugudest.

Friedrich Reinhold Kreutzwald oli Eesti rahvuskirjanduse rajaja ja üks tähtsamaid kultuuriloolisi tegelasi 19. sajandi ärkamisajal. Tema töö Eesti rahvajuttude kogumisel ja kohandamisel oli määrava tähtsusega rahvusliku identiteedi kujundamisel. Kreutzwald ei kirjutanud pelgalt ümber rahvasuus ringlevaid lugusid, vaid andis neile struktureerituma kuju ja kirjandusliku selguse, jäädes samal ajal truuks suulise pärimuse rütmile ja keelele. „Vägev vähk ja täitmatu naine“ on ehe näide tema võimest vahendada muistseid õpetlikke lugusid tulevastele põlvedele.