Vägev vähk ja täitmatu naine

„Vägev vähk ja täitmatu naine“ on Friedrich Reinhold Kreutzwaldi rahvajuttudel põhinev teos, mis kuulub tema tuntud muinasjuttude kogumiku lugude sekka. Tegemist on tüüpilise õpetliku, ent samas humoorika looga, kus omavahel põimuvad folkloorile omased liialdused ja rahvatarkus. Jutt räägib mehest, kes püüab kinni hiiglasliku vähi, kuid satub seejärel järjest suurematele raskustele oma naise lõputute soovide ja nõudmiste tõttu. Naise kasvav aplaus ja mehe kannatlikkus viivad lõpuks olukorrani, kus kogu saadud rikkus osutub mõttetuks – ja kõik tuleb lõpuks nullist uuesti üles ehitada. Loo tuum peitub tagasihoidlikkuse ja mõõdukuse õpetuses, mis esindab hästi eesti rahvajuttude moraalset aluspõhja.

Jutu ülesehitus järgib rahvajuttudele omast korduse ja rütmilisuse põhimõtet: vähk täidab naise soovid järjest suuremas ulatuses, kuni lõpuks saab mõõt täis. Tegelased ei ole psühholoogiliselt süvitsi arendatud, vaid kannavad tüüprollide kaudu edasi ideid ja hoiakuid. Mees on vaikiv, taluv ja allaheitlik, naine seevastu esindab mõõdutundetut ahnust. Vähk kui tegelane täidab loo müütilist mõõdet – ta on jõud, mis allub inimese soovidele, kuid ka peegeldab nende piiratust. Säärane ülesehitus teeb loost meeldejääva ja lastele kergesti jälgitava, samas avades täiskasvanule alltekste ja ühiskondlikke viiteid.

Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882) oli üks eesti rahvuskultuuri alusepanijaid, kes kogus ja töötles rahvapärimust ning lõi selle põhjal kirjanduslikke vorme, mis on mõjutanud põlvkondi. Tuntud eelkõige „Kalevipoja“ autorina, on Kreutzwaldil oluline roll ka eesti muinasjutu traditsiooni kirjapanemisel ja kujundamisel. Tema muinasjutud, sealhulgas „Vägev vähk ja täitmatu naine“, peegeldavad mitte ainult rahva fantaasiat ja huumorit, vaid ka tolleaegseid sotsiaalseid hoiakuid ja elutarkust, mis on aktuaalsed tänapäevalgi.