Vaeselapse käsikivi

„Vaeselapse käsikivi” on Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjutt, mille keskmes on vaese ja vanemateta tüdruku raske elu. Lugu räägib lapsest, kes satub õelasse peresse kasvandikuks ja kelle igapäevaseks ülesandeks on jahvatada käsikivil. Töö on raske ja pidev, sest iga puhkehetk toob kaasa karistuse. Ainsaks lohutuseks on perekoer Krants, kellega laps saab jagada oma vähest toidupalakest ja kelle truudus on talle toeks. Sellest kurvast olukorrast hargneb edasi lugu, milles inimlik ahnus ja uudishimu põimuvad ning viivad traagilise lõpuni.

Jutustuse süžee areneb hetkel, mil tüdrukut tabab kiusatus teada saada, mis juhtub, kui käsikivi salapärasel viisil käivitada. Selle uudishimu tõttu vallandub jõud, mille tagajärjeks on hukatus. Nii muutub „Vaeselapse käsikivi” õpetlikuks looks, kus esile kerkivad eesti rahvajuttudele omased motiivid: vaesuse ja ebaõigluse kujutamine, ületamatu töökoormus ning hoiatav sõnum, et liigne uudishimu võib viia hävinguni. Lugu on kirjutatud muhedas, rahvapärases keeles ning seda saadavad meisterlikud illustratsioonid, mis annavad edasi loo tumedat ja samas mõtlemapanevat õhustikku.

Friedrich Reinhold Kreutzwald on eesti kirjanduse suurkuju, keda peetakse rahvuseepose „Kalevipoeg” loojana eesti rahvuskirjanduse rajajaks. Lisaks eeposele on ta kirjutanud ja kogunud suure hulga muinasjutte ja rahvajutte, mis on talletanud eestlaste muistseid pärimusi ja moraalseid õpetusi. „Vaeselapse käsikivi” kuulub tema muinasjuttude paremikku, olles ühtaegu nii rahvalik lugu kui ka filosoofiline mõistujutt inimloomuse ja saatuse üle. Kreutzwaldi looming on mõjutanud oluliselt eesti kultuuri ja kujundanud rahvuslikku identiteeti.