Põhja konn

„Põhja konn” on Friedrich Reinhold Kreutzwaldi rahvalik jutustus, mis põhineb muistendil targast ja salapärasest olendist, kes elab kaugel põhjas ja keda peetakse maailma tasakaalu hoidjaks. Lugu kuulub Kreutzwaldi muistenditsüklisse, milles ta on rahvajuttude ainestikule andnud kirjandusliku vormi, säilitades samas suulisele pärimusele omase jutustamisviisi. „Põhja konna” keskmes on müütiline vastasseis hea ja kurja, valguse ja pimeduse, meelekindluse ja kiusatuse vahel. Tegelased kehastavad arhetüüpseid jooni ning sümbolite kaudu avanevad motiivid igikestvast tarkusest ja inimese kohast looduse ja aja ringkäigus.

Jutustuse ülesehitus järgib muinasjutule omast mustrit – rännaku, katsumuste ja lunastuse motiive. Kangelane peab läbima mitmeid takistusi, kohtuma üleloomulike jõududega ning tegema valikuid, millel on tagajärjed mitte ainult talle, vaid kogu rahvale. Põhja konn ise ei ole ainult loo tegelane, vaid ka sümbol – olend, kes ühendab maise ja müütilise maailma ning kelle kaudu väljendub rahvausk sügavamatesse jõududesse kui vaid nähtav tegelikkus. Kreutzwald kasutab rahvapärasusi, vanasõnu ja arhailist keelekasutust, andes loole ehtsa rahvaliku tonaalsuse, mis kutsub lugejat tunnetama mitte ainult lugu, vaid ka selle kandvat kultuurikihti.

Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882) oli eesti rahvuskirjanduse rajaja ja „Kalevipoja” autor, kelle tegevus hõlmas nii rahvaluule kogumist, rahvavalgustust kui ka ilukirjanduse loomist. Tema panus Eesti kultuuri kujunemisse on olnud määrav, eriti rahvusliku identiteedi tõstmise ja rahvapärimuse väärtustamise kaudu. „Põhja konn” on näide sellest, kuidas Kreutzwald ühendas rahvajuttude poeetika ja kirjaliku kultuuri võimalused, luues teose, mis elab edasi suulises traditsioonis, kirjanduses ja kollektiivses kujutluses.