Tõotus

Friedrich Dürrenmatti „Tõotus“ on sügavalt mõtlemapanev kriminaalromaan, mis ületab tavapärase detektiivkirjanduse žanripiirid ja uurib õiguse, süü ning juhuse teemasid. Teose keskmes on politseikomissar Matthäi, kes võtab südameasjaks lahendada väikese tüdruku mõrvajuhtumi. Kui ametlikult peetakse kuritegu juba lahendatuks, ei suuda Matthäi loobuda veendumusest, et tõeline süüdlane on endiselt vabaduses. Tema kinnisidee viib ta kaugele institutsioonidest ja ühiskondlikest ootustest, pannes proovile nii moraalsed kui ka isiklikud piirid. Dürrenmatt seab lugeja ette küsimuse: kas õiglus on alati saavutatav, ja mis hinnaga?

Romaan on kirjutatud tagasivaates vormis, kus loo jutustajaks on kirjanik, kes vestleb endise politseiametnikuga. See raamjutustus loob distantsi, mille kaudu Dürrenmatt saab esitada oma kriitilise vaate kriminaalkirjanduse konventsioonidele ja idealiseeritud õiglusmõistele. „Tõotus“ ei paku klassikalist lahendust, vaid pöördub traagilise ja ambivalentsuse poole: mõistatus jääb lõpuni lahtiseks, ja just selles peitubki romaani mõjujõud. Dürrenmatt lükkab ümber mõtte, et kuritegu saab alati lahendatud, kui vaid olla piisavalt järjekindel või tark – ta näitab, kuidas juhus, inimlik ekslikkus ja süsteemi piiratus võivad määrata kõike.

Friedrich Dürrenmatt (1921–1990) oli šveitsi kirjanik, kelle looming on tuntud eelkõige oma filosoofilise sügavuse ja ühiskonnakriitilise suunitluse poolest. Tema näidendid ja romaanid käsitlevad sageli eksistentsiaalseid küsimusi, saatuslikkust ja moraalset ambivalentsust. „Tõotus“ on valminud algselt filmistsenaariumi vastuväitena, milles autor leidis, et filmilõpp oli liialt optimistlik ja eluvõõras. Romaanina teostades muutus see üheks tema kuulsaimaks ja mõjukaimaks proosateoseks, mida on peetud ka modernse krimikirjanduse kriitiliseks pöördepunktiks.