Romulus Suur

Minu tegelasi tuleb võtta kujust lähtudes. See kehtib nii näitlejate kui ka lavastaja kohta. Praktiliselt on küsimus selles: kuidas näiteks Aemilianust Kujutada? Ta on päevi, võib-olla ka nädalaid marssinud kõrvalisi teid pidi, läbi laastatud linnade, ia nüüd jõuab ta keisri majja, mida ta ometi tunneb, ja küsib: «On see keisri residents Kampaanias?» Kui selles lauses ei ole tunda uskumatut imestust kanadega asustatud villa allakäinud välimuse üle, mis täidab siiski veel residentsi ülesandeid, jääb küsimus retooriliselt kõlama, samuti siis, kui Aemilianus oma armsamalt küsib, kartlikult ja põnevil: „ Kes sina oled?» Ta ei tunne Read tõesti enam ära, on ta tõepoolest unustanud, aimab, et on seda inimest kord tundnud ja armastamud. Aemilianus on Romuluse vastandkuju. Tema saatust tuleb vaadata inimlikult, otsekui kesiri silmadega, kes häbistatud ohvitseriau fassaadi taga märkab võimu poolt «tuhat korda rüvetatud ohvrit». Romulus võtab Aemilianust tõsiselt kui inimest, kes on olnud vangis, keda on piinatud, kes on õnnetu. (autor)