Romulus Suur. Ebaajalooline komöödia 4. vaatuses. 2. redaktsioon 1967

Friedrich Dürrenmatti näidend „Romulus Suur. Ebaajalooline komöödia 4. vaatuses“ kujutab üht fiktiivset, ent tugevalt sümbolistlikku vaadet Lääne-Rooma keisririigi langemisele läbi absurdihõngulise huumori ja ühiskonnakriitilise prisma. Teos asetub 476. aastasse, kui germaanlased on tungimas Rooma territooriumile ja riigi saatus ripub juuksekarva otsas. Kuid keiser Romulus Augustulus, ajaloo järgi viimane Lääne-Rooma keiser, ei tee midagi selle päästmiseks. Ta kasvatab hoopis kalkuneid ning vaatab ükskõikselt pealt, kuidas impeerium kokku variseb. Dürrenmatti käsitluses ei ole Romulus arg või võimetu, vaid teadlikult passiivne – mees, kes usub, et Rooma langus on vältimatu ja isegi õigustatud.

Teos areneb neljas vaatuses, milles Romuluse juurde saabuvad erinevad tegelased: kindralid, diplomaadid ja ärimehed, kes kõik püüavad veenda keisrit astuma samme riigi päästmiseks. Kuid Romulus jääb kõigutamatuks, tõrjudes nii militarismi kui ka majanduslikke kompromisse, kuna tema silmis on Rooma ise oma moraalse allakäiguga oma lõpu ära teeninud. Dürrenmatt ühendab loos ajaloolised motiivid ja kaasaegsed allusioonid, luues teksti, mis peegeldab 20. sajandi keskpaiga ühiskondlikku ja poliitilist kriitikat. Absurdne huumor, eksistentsialistlik alatoon ja filosoofiline fatalism muudavad selle näidendi ebatavaliseks, kuid kõnekaks kommentaariks võimu, vastutuse ja ajaloo üle.

Friedrich Dürrenmatt (1921–1990) oli šveitsi näitekirjanik, proosakirjanik ja esseist, kelle loomingus on tähtsal kohal moraalsed ja metafüüsilised küsimused, tihti väljendatud satiirilise ja groteskse vormi kaudu. Teda on peetud üheks olulisemaks saksa keeleruumi 20. sajandi dramaturgiks, kelle teosed nagu „Füüsikud“, „Kohtunik ja tema timukas“ ning „Romulus Suur“ käsitlevad sageli üksikisiku vastutust ühiskonnas. Dürrenmatti teatraalne stiil ühendab loogilise mõttearenduse ja absurdi, pakkudes publiku jaoks ühtaegu intellektuaalset ja emotsionaalset väljakutset. „Romulus Suur“ on tema varasema loomingu üks silmapaistvamaid näidendeid, mida ta 1967. aastal teist korda redigeeris, andes loole uue sügavuse ja fookuse.