Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu

Friedebert Tuglase „Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu“ on autobiograafiline romaan, mis toob esile kirjaniku enda lapsepõlve maailma ja selle tundelise mõõtme. Teos on kirjutatud tagasivaatavas toonis, kus täiskasvanud autor meenutab oma varaseid eluaastaid ning püüab mõista lapse vaatenurka ja tunnetusviisi. Illimari kuju on ühtaegu konkreetne ja sümboolne – ta on poiss, kes avastab maailma, kuid samas ka iga lapse arhetüüp, kellel tuleb kohaneda ümbritseva elu ja täiskasvanute reeglitega. Raamatu algus rõhutab autori sisemist dialoogi mineviku ja oleviku vahel: lapsepõlve kogemus on muutunud osaks tema isiksusest, kuid sellele on lisandunud uued arusaamad ja mõistmine.

Romaani stiil on lüüriline ja detailirohke, kajastades lapse meelte ja kujutlusvõime rikkust. Lugeja viiakse maailma, kus väikesed igapäevased tähelepanekud – koduõu, loodus, esimesed mängud ja hirmud – saavad erilise tähenduse. Tuglas loob intiimse ja tundliku pildi, mis ei keskendu ainult faktidele, vaid pigem lapse meelelaadile ja elamuste intensiivsusele. Lapsepõlv on kujutatud kui paratamatu kasvamise ja muutumise aeg, kus iga kogemus kujundab tulevase inimese sisemist tasakaalu ja maailmataju. Nii muutub Illimari lugu ühtlasi mõtiskluseks mälu ja aja olemuse üle.

Friedebert Tuglas (1886–1971) oli üks olulisemaid eesti kirjanduse kujundajaid ja kirjanduskriitika arendajaid. Ta oli kirjandusrühmituse Siuru liige ja mõjukas esseist, kelle loomingusse kuuluvad nii novellid, romaanid kui ka mahukas kriitiline pärand. „Väike Illimar“ on tema enim armastatud teoseid, kus isiklik kogemus ja kunstiline väljendus sulavad ühte. See raamat on Eesti kirjanduse klassika, mida on korduvalt välja antud ja mis on leidnud koha lugejate südames oma südamliku ja ajatu lapsepõlve kujutuse tõttu.