Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu

Friedebert Tuglase „Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu“ on impressionistlikult kirjutatud romaan, mis toob lugejani väikese poisi sisemaailma ja kasvamise loo 20. sajandi alguse baltisaksa mõisakeskkonnas. Teos algab peategelase Illimari neljanda eluaastaga ning kulgeb läbi tema esimeste eluaastate, jälgides lapse tajude arengut, fantaasiat ja kujunemist. Illimar elab mõisas, kus teda ümbritseb keerukas täiskasvanute maailm – perekond, teenijad, külalised ja ametnikud –, kuid suur osa tegevusest toimub hoopis poisi enda sisekõnes ja kujutluses, mis annab loole erilise poeetilise tonaalsuse.

Romaani eripära seisneb selles, et kogu maailm on nähtud lapse vaatenurgast, kus piir tõe ja kujutluse vahel on hägus. Illimari kogemused ulatuvad lihtsatest argistest juhtumitest kuni esimesteni metafüüsiliste küsimusteni. Tema maailm on täis mõistatusi, hirme ja mängulist loogikat. Täiskasvanute tegevus ja kõnepruuk peegelduvad moonutatuna ning omandavad lapse silmis uusi tähendusi. Samal ajal hakkavad kujunema Illimari esimesed arusaamad ühiskondlikust korrast, sotsiaalsetest suhetest ja moraalsetest tõdedest. Tuglase keelekasutus on mitmekihiline: see ühendab esteetilise väljapeetuse lapsemeelse vahetusega, luues omanäolise rütmi ja atmosfääri.

Friedebert Tuglas, üks eesti modernismi olulisemaid esindajaid, on „Väikese Illimari“ näol loonud omaette žanrit kujundava teose, millel on kindel koht eesti kirjandusloos. Autobiograafiliste joontega rikastatud romaan ilmus esmakordselt 1937. aastal ning kuulub autori küpse loomingu hulka. Tuglas ei keskendu mitte niivõrd süžeelisele arengule, vaid inimese sisemisele teekonnale ja maailma tunnetuse kujunemisele. „Väike Illimar“ jääb eesti kirjandusse kui sügav ja kaunilt komponeeritud sissevaade lapseks olemise ainukordsesse seisundisse.