Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu

Friedebert Tuglase romaan „Väike Illimar“ on autobiograafilise alatooniga teos, mis kujutab lapsepõlve sisemisi maastikke ja maailmataju läbi noore peategelase pilgu. Tegevus kulgeb Eestimaa mõisamaastikul, kus väikese Illimari igapäevane elu on ühtaegu lihtne ja täis sügavat tähelepanu ümbritseva vastu. Sündmused, mis täiskasvanule näivad argised, omandavad Illimari silmis sümboolse ja sisemise mõõtme, saades osaks lapse arenevast mõttemaailmast. Autor jälgib, kuidas laps mõistab aega, elu, surma ja inimesi enda ümber – ka neid, kes on kauged ja arusaamatud.

Romaani jutustaja rollis on täiskasvanud mina, kes vaatleb Illimari lapsepõlve tagasivaatavalt, luues pingevälja tolleaegse kogemuse ja hilisema arusaamise vahele. See loob teosele kihilise struktuuri, kus sama sündmust nähakse nii lapse kui täiskasvanu silmade läbi. Kirjeldused on visuaalselt täpsed, tundlikud ja aeg-ajalt mõtlikult filosoofilised. Teos ei järgi tüüpilist süžeelist kulminatsiooni, vaid kogub oma mõju atmosfääri ja meeleolude kaudu, jäädvustades elu sellisena, nagu see lapses meelde jääb – fragmendiline, tihti seletamatu, kuid sügavalt tähenduslik.

Friedebert Tuglas (1886–1971) oli eesti kirjanduse üks silmapaistvamaid kujundajaid ja kirjanduskriitikuid, kelle loomingus ühinevad impressionistlikud kirjeldused, psühholoogiline süvenemine ja esteetiline täpsus. „Väike Illimar“ ilmus esmakordselt 1937. aastal ning on tänaseni jäänud tema tuntuimaks ja armastatuimaks proosateoseks. Lapsest kõnelemine ilma sentimentaalsuseta, aga siiski tundehelluse ja sisemise aususega, teeb sellest teosest püsiva väärtusega panuse eesti kirjandusse.