Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu

„Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu” on Friedebert Tuglase autobiograafiline teos, mis viib lugeja tagasi autori enda lapsepõlveaegadesse. Raamatus kirjeldab ta Illimarit – oma nooremat mina –, kelle maailma ta jutustab korraga nii lapse kui täiskasvanu pilguga. Tekstist koorub välja poeetiline ja tundeline mälestuste kude, kus minevik ja olevik põimuvad, ning lugeja saab kogeda lapsepõlve vahetust ja selle hilisemat ümbertõlgendust.

Teos on kantud sügavast intiimsusest, sest autor püüab ausalt edasi anda, mida ta on läbi elanud ja kuidas need kogemused on teda vorminud. Lapse siirus ja mänguline maailmataju on seatud dialoogi täiskasvanu küpse arusaamaga, mis lisab jutustusele mõtiskleva ja kohati nukra alatooni. Tuglas ei otsi kindlaid vastuseid, vaid pigem mõtestab elu paratamatut kulgemist, kaotusi ja leide, mis kujundavad inimese sisemaailma. Raamat on seega ühtaegu nii isiklik mälestus kui ka üldisem inimliku kogemuse peegeldus.

Friedebert Tuglas (1886–1971) oli üks eesti kirjanduse silmapaistvamaid novelliste ja esseiste, kirjanduskriitik ja kirjandusloo kujundaja. Ta oli kirjandusliku rühmituse „Siuru” rajajaid ning Eesti Kirjanike Liidu esimene esimees. Tema loomingut iseloomustavad poeetiline keel, psühholoogiline süvenemine ja oskus luua atmosfäärilisi kirjeldusi. „Väike Illimar” on tema hilisloomingu üks tähtteoseid, mis näitab autorit isiklikus, peegeldavas ja erakordselt siiras võtmes.