Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu

Friedebert Tuglase „Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu“ on impressionistlikult kirjutatud romaan, mis kujutab lapse maailma sisemiselt läbi tema enda taju, mõtete ja unelmate. Peategelane Illimar elab mõisamiljöös, mis on segunev reaalsuse ja fantaasia piirimaadel. Tegemist ei ole tüüpilise arengulooga, vaid tundliku ja kihilise sissevaatega lapse teadvusesse, kus ümbritsev maailm on samavõrd müstiline kui selgusetu. Tuglase kirjeldused on poeetilised, meeleolukad ja detailitihedad, võimaldades lugejal kogeda lapsepõlve kui iseseisvat tunnetuslikku seisundit. Illimar ei ole lihtsalt väike inimene täiskasvanuks saamise teel, vaid omaette maailma loov ja tajuv indiviid.

Romaanis pole kesksel kohal sündmustik, vaid atmosfäär ja Illimari sisemised rännakud, mille kaudu avaneb ka ajastu sotsiaalne ja kultuuriline taust. Mõisa suletud ruum, teenijate ja pereliikmete käitumine, looduse mõju ning Illimari arusaam moraalist ja õiglusest loovad sügava pildi lapsepsühholoogiast. Tuglas ei selgita ega kommenteeri, vaid laseb lugejal tajuda maailma läbi lapse silmade, kus absurd, loogika ja fantaasia eksisteerivad kõrvuti. See teeb teose eriliseks mitte ainult Eesti, vaid ka Euroopa kirjanduse kontekstis, kus lapsepõlve on kujutatud niivõrd tundlikult ja kujundlikult.

Friedebert Tuglas (1886–1971) oli üks olulisemaid Eesti kirjanduse kujundajaid, sümbolismi ja impressionismi tooja eesti proosasse ning Eesti Kirjanike Liidu asutajaliige. Ta oli nii prosaist, kriitik kui kirjandusteadlane, kelle loomingus ühinevad esteetiline täpsus ja psühholoogiline sügavus. „Väike Illimar“, ilmunud esmakordselt 1937. aastal, on tema enim armastatud proosateos, mida loetakse sageli ka kui Tuglase loomingulist eneserefleksiooni. See jääb oluliseks verstapostiks eesti kirjanduses nii stiili, sisu kui lapse vaimse maailma kujutamise poolest.