Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu

„Väike Illimar. Ühe lapsepõlve luguˮ on Friedebert Tuglase autobiograafiline romaan, mis toob lugeja ette lapsepõlveilma kogu selle siiruses ja hapruses. Teos jutustab Illimari, autori alter ego, kasvamisest ning elukeskkonnast, milles peegelduvad ühe ajastu argised rõõmud ja mured. Tuglas kirjeldab lapse sisemaailma, tema mõtteid ja tundeid, sidudes need suureks mälestuslikuks pildiks. Lapse silmade kaudu nähtud elu on ühtaegu lihtne ja sügav, pakkudes täiskasvanud lugejale äratundmist ja meenutusi, samas kui noorem lugeja võib sealt leida endale lähedasi kogemusi.

Romaani keskmes on kasvamine ja eneseteadvuse kujunemine. Illimar ei koge oma lapsepõlve üksnes rõõmsate mängude ja seikluste kaudu, vaid puutub kokku ka esimest korda tunnetega, mida hiljem võiks nimetada kaotusevaluks, segaduseks või hirmuks. Tuglas loob poeetilise ja intiimse õhustiku, milles lapse maailmataju avaneb nii argiste detailide kui ka filosoofiliste mõtete kaudu. Just see vaheldumine muudab teose oluliseks ja kestvaks – see on lugu, kus lugeja saab rännata tagasi omaenda lapsepõlve tunnetesse, tajuda nende tähendust ja möödumatust.

Friedebert Tuglas (1886–1971) oli eesti kirjanduse üks olulisemaid moderniste ja novellimeistreid, samuti kirjanduskriitik ja -teadlane. Tema loomingut iseloomustab vormitäpsus, esteetiline nõudlikkus ja sügav psühholoogiline vaatlus. Tuglasel oli oluline roll Noor-Eesti liikumises ning ta kujundas märkimisväärselt eesti kirjanduse arengusuundi 20. sajandi esimesel poolel. „Väike Illimarˮ kuulub tema olulisemate teoste hulka, olles nii kunstiliselt kui ka sisuliselt ainulaadne katse talletada lapsepõlvekogemust ja siduda see kirjaniku elutee hilisemate mõtisklustega.