Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu

Friedebert Tuglase romaan „Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu“ kuulub eesti kirjanduse klassikasse ning kujutab tundlikult ja poeetiliselt ühe mõisapoisist lapse kasvamise lugu. Teose keskmes on Illimar – uudishimulik, tundlik ja elava fantaasiaga poiss, kelle maailmapilt kujuneb vana mõisa, selle asukate ja teda ümbritseva looduse kaudu. Tuglase tekst ei ole pelgalt lapsepõlveromaan kitsas tähenduses, vaid sügavam meditatsioon inimese sisemaailma kujunemisest, sotsiaalsetest kontrastidest ning lapse taju erilisest kvaliteedist, mis lubab maailma tajuda vahetult, enne selle jaotumist harjumuspärasteks tähendusteks.

Loo tegevus leiab aset ajaliselt ja ruumiliselt piiritletud keskkonnas – vananevas mõisas, mille elanikud on jäänukid ühest mööduvast ajastust. Illimari kaudu kujuneb maailm korraga nii intiimseks kui salapäraseks, täis vaikseid avastusi, hirmu, rõõmu ja keelelist loovust. Tuglas loob lapsepõlvest poeetilise mikrokosmose, kus tegelikkus ja kujutlusvõime põimuvad orgaaniliselt. Oluline on ka teose keeleline rütm ja kujundlikkus, mis teeb selle mitte ainult sisult, vaid ka vormilt omanäoliseks. Illimari vaatenurk võimaldab autoril asetada küsimuse identiteedist, kasvamisest ja klassipiiridest viisil, mis kõnetab ka kaasaegset lugejat.

Friedebert Tuglas (1886–1971) oli üks olulisemaid eesti kirjanduse uuendajaid ja novellimeistreid, kelle loomingus ühinevad esteetiline teadlikkus, psühholoogiline süvenemine ja sotsiaalne tundlikkus. „Väike Illimar“, ilmunud esmakordselt 1937. aastal ja hiljem korduvalt välja antud, kuulub tema hilisemasse loomingusse ning esindab tema võimet siduda mälestuslikkus sümbolistliku nägemisviisiga. Tuglasel oli haruldane oskus keeles ja kujundis väljendada lapse maailma seesmist logikat, tehes sellest raamatu, mille tähendus avardub iga uue lugemisega. „Väike Illimar“ on teos, mis jääb püsima nii eesti kirjandusloo kui ka tundliku lugemiselamuse osana.