Tuhat aastat

„Tuhat aastat” on Friedebert Tuglase lühiproosakogu, mis koondab mitmeid tema varasemalt ilmunud novelle ja jutustusi, pakkudes ajas püsivat pilku Tuglase kui novellimeistri loomingule. Kogumiku jutud on valdavalt sümbolistliku ja impressionistliku hoiakuga, kus peamine rõhk pole mitte niivõrd sündmustel, vaid meeleolul, sisemisel pingel ja inimese olemuse poeetilisel avamisel. Tuglas kujutab inimese siseilma kui pidevalt muutuvat ja haprast tasakaalust kantud ruumi, kus igapäevased kogemused segunevad unenäolisuse, mälestuste ja alateadlike impulssidega. Lood ei allu alati loogilisele arengule, vaid kulgevad pigem assotsiatiivse vaimsuse ja esteetilise taju kaudu.

Kogumikus leidub lugusid, mis käsitlevad üksildust, igatsust, identiteedi otsinguid ja kunstnikuhinge pingeid. Sageli seisab peategelane silmitsi omaenda tajudega, püüdes mõista elu tähendust või lahendada sisemisi konflikte. Tuglase stiil on tähelepanelik ja kujundirohke, mida toetab mitmekihiline keelekasutus ning filosoofiline alatoon. Iga novell on kompositsiooniliselt viimistletud tervik, milles sõnade täpsus ja kujundite tähenduslikkus kannavad edasi suuremat mõtet kui pelgalt jutustatav lugu. „Tuhat aastat” ei paku lahendusi ega lõpuni suletud narratiive, vaid kutsub lugejat kaasa mõtlema ja tõlgendama.

Friedebert Tuglas (1886–1971) oli üks olulisemaid eesti modernistliku proosa kujundajaid, kelle looming ulatub 20. sajandi algusest kuni nõukogude perioodini. Ta oli nii kirjanik, kriitik kui kirjandusteadlane, kelle panus ulatus kaugemale ilukirjandusest. Tuglas tõi eesti kirjandusse sümbolismi, impressionismi ja psühholoogilise süvenemise, mis mõjutasid tugevalt ka järgmiste põlvkondade autoreid. „Tuhat aastat” kui valikkogu, kuigi ilmunud postuumselt, annab ülevaate tema proosaloomingu kestvast väärtusest ning peegeldab tema sisekaemuslikku ja esteetilist maailmakäsitlust.