Reisikirjad

Jalutlesin Louvre'i maakaartide. osakonnas, istusin estampide kabinetis, et saada hämaratki ülevaadet maailmast, kuhu valmistusin minema. Levitasin lahti kollaseid kaardirulle, avasin suuri Ioliante muistsete geograafide tõeliste ning kujutletud mandritega. Väljas lõi talvine vihm akendele ja kostis Pariisi igavene müha. Varjud tihenesid hämarikuks, mida ainult valingute vaheajad hetkeks peletasid. Siis lendasid pilved jälle üle joonterägastiku, täites neid eluga nagu ookeani kõrkjaranda. Värisesid varjud, värises joonestik pärgarnendirullil. ... Nagu mitmeti muidu, nii on inimkond ka kaartides mõttekujutusvaesemaks muutunud. Ta tunneb kõike, tal pole enam saladusi, ta on tunginud Niiluse allikateni ja käinud Transhimaalajas.