Rahutu rada. Elu- ja kirjandusloolist

Friedebert Tuglase „Rahutu rada. Elu- ja kirjandusloolist“ on mälestuslik teos, mis ühendab autobiograafilise kirevuse kirjanduskriitilise mõtlemisega. Tegemist on kirjaniku hilisema loomeperioodi ülevaatega, milles ta vaatleb enda elukäiku, vaimseid mõjutajaid ja Eesti kultuurielu arengut. Tuglas põimib oma jutustusse isiklikke kogemusi, kirjanduslikke vaateid ning ideelisi seisukohti, pakkudes ühtaegu nii sisevaadet loovasse isiksusse kui ka kultuuriloolist peegeldust ajastust. Esiletõstetud on eesti kirjanduse arenguteed, rahvusvahelised mõjutused ja autorit mõjutanud vaimsed voolud. Teose tonaalsus on samas introspektiivne ja mõtlik, ilma et see kaotaks sidet konkreetsete sündmuste ja nimedega.

Tuglas ei loo siin kronoloogilist elulugu, vaid temaatiliselt liigendatud mõtisklusi, mis haaravad ajavahemikku 20. sajandi algusest kuni teose kirjutamise ajani. Esiletõstetud on kirjanduslike põhimõtete kujunemine, kontaktid teiste kirjanikega, roll Noor-Eesti liikumises ja hilisemad loomingulised suunamuutused. Kirjelduste kaudu joonistub välja intellektuaalne rada, mille kaudu autor liigub idealismist kriitilise realismi ja sümbolismi poole, otsides pidevalt kirjanduse mõtet ja missiooni. Tuglas suudab analüüsida iseennast distantsilt, jäädes samas oma mõtteviisile truuks – usus kunsti kui vaimse vabaduse ja kultuurilise enesemääramise vahendisse.

Friedebert Tuglas (1886–1971) oli üks Eesti modernse kirjanduse rajajaid, kriitik ja esseist, kelle loominguline haare ulatus novellidest ulmekirjanduseni. Tema roll Eesti kirjandusloome suunajana on olnud märkimisväärne: ta oli Noor-Eesti liikumise keskne kuju ning hiljem Eesti Kirjanduse Seltsi ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia liige. „Rahutu rada“ näitab teda mitte ainult kui loojat, vaid ka kui vaatlejat ja mõtestajat, kes püüdis jäädvustada oma põlvkonna intellektuaalseid püüdlusi ja eksimusi. See raamat on mõeldud neile, kes soovivad süvitsi mõista nii eesti kirjanduse arengukäiku kui ka Tuglase vaimset pärandit.