Novellid 2. osa

Friedebert Tuglase „Novellid. 2. osa“ koondab valiku autori hilisema loomeperioodi lühiproosast, millele on iseloomulik süvenev psühholoogiline käsitlus, sümbolismist kantud maailmatunnetus ja keeleline täpsus. Kui varasemates novellides domineerivad romantilised ja impressionistlikud meeleolud, siis teises köites kerkivad esile eksistentsiaalsed küsimused, üksinduse kogemus ja inimese koht ühiskondlike muutuste keerises. Tekstides põimuvad reaalsus ja fantaasia, ajalooline aeg ja isiklik mälu, mille kaudu Tuglas arendab oma novellivormi aina nüansirikkamaks ja mitmetähenduslikumaks.

Mitmes loos tuleb esile aja ja ruumi suhtelisus ning tegelaste sisemine pinge, mis väljendub sageli ängistuses, eraldatuses või tajuhäiretes. Tuglas kasutab meisterlikult lühiproosa võimalusi luua terviklik meeleolu ja karakter psühholoogilise detaili kaudu. Märgatav on ka tema huvi Euroopa kultuurilooliste tüüpide ja motiivide vastu, mis annavad novellidele universaalsema mõõtme. Samas säilitab ta tugeva sideme eesti kirjandusliku ja ühiskondliku kontekstiga, viidates sageli omaaegsetele sotsiaalsetele pingetele või kultuurimurretele. Iga tekst peegeldab kirjutamise aega, kuid samas ületab ajastulise piiratuse tänu oma üldinimlikule temaatikale ja stiilsele terviklikkusele.

Friedebert Tuglas (1886–1971) oli üks eesti modernistliku proosa rajajaid ning silmapaistev kirjanduskriitik ja esseist. Tema novellid kuuluvad eesti kirjanduse klassikavaramusse, olles eeskujuks mitmele hilisemale põlvkonnale. Tuglas ei kujundanud mitte ainult eesti lühijutu esteetilisi piire, vaid andis sellele ka filosoofilise ja kultuurilise sügavuse, mis teeb tema proosa kõnekaks ka tänapäeval. Teose teine köide on väärtuslik täiendus tema loomingulisele tervikule, pakkudes lugemiseks tekste, mis ühendavad stilistilist rafineeritust ja sisemist pingestatust.