Novellid 1. osa

Kogumik koondab Friedebert Tuglase lühiproosa varasema kihi tervikuks ja seab novellid läbipaistvasse järjestusse. Teos avab esmalt saatetekstid ja lühikroonika, seejärel liigub jutukaupa, nii et lugeja saab jälgida teemade ja võtete kujunemist. Valik on lai ja kõneleb eri registrites: loomalugudest ja kõlbelistest proovikividest kuni unenäoliste maailmadeni. Siin on nii „Siil“, „Hunt“ ja „Kõhutäis“ kui ka „Jumala saar“, „Oma päikese poole“, „Hingemaa“, „Sammud kaduvikku“ ja „Unede kuristik“. Järjestus toob välja ka Tuglase kuulsamad tekstid „Popi ja Huhuu“ ning „Maailma lõpus“, mille kõrvale asetuvad „Pühajärv“, „Kuldne rõngas“ ja jutustus „Arthur Valdes“. Kogumiku karkass on selge: saatesõna raamib, novellide plokk kannab, lõpuosas paiknevad märkmed ja ülevaated annavad lugejale orientiiri, et näha, millal üks motiiv tekib ning millal see uue nurga alt kordub.

Raamat hoiab fookuse jutustaja häälel ja kompositsioonil, mille kaudu argine detail nihkub üldistuse suunas. Süžee liigub enamasti lihtsa põhjusliku jada järgi: olukord seatakse, pinge kasvab, otsus langetatakse, järele jääb selgus või mõistatus. Keeleline täpsus ja kujundimajandus hoiavad üleliigsest eemale, nii et iga sõna töötab rütmi ja tähenduse heaks. Lood vahetavad tonaalsust, ent püsivad ühel teljel: inimene seisab valiku ees, tajub oma varju, proovib piiri ja maksab hinna. Loomade ja inimeste lood ristuvad, unenägu annab reaalsusele mõõdu ning vastupidi. Kogumik ei paku pelgalt äratundmist kooliklassikast, vaid lubab näha, kuidas tekstid moodustavad üksteist toetava rea: loetavuse teeb tugevaks see, et vorm ja mõte püsivad koos ning iga novell sulgub kindla löögiga.

Friedebert Tuglas oli eesti prosaist ja kriitik, kes tõi meie kirjandusse impressionismi ja sümbolismi ning kujundas novelli vormi, milles meeleolu, kujund ja täpne lõppakord töötavad ühiselt. Ta korraldas oma tekste korduvalt, parandas sõnastust ja pani rõhku kompositsioonile. Kirjaniku mõjukus kasvas lisaks jutustustele ka kriitikuna ja esseistina, kuid lühiproosa jäi selleks paigaks, kus tema poeetika kõige selgemalt nähtavaks saab. Nii loob käesolev valikköide pildi autorist, kes ehitas jutud lühikesteks, ent tihedateks konstruktsioonideks, hoidis tähelepanu põhjuslikul liikumisel ning tegi keeruka mõtte loetavaks selge lause ja täpse lõpplause abil.