Noorusmälestusi

Mälestusteraamat koondab lapse- ja noorusaastate pildi, mille keskmesse jääb kodu muutus ning sellest tulenev elukorralduse nihe. Teos algab lahkumisega Ahja mõisast, kus isa töötas mõisateenijana, ning jätkub Tamme mõisa kõrtsikohas, kuhu pere asus elama. Jutustaja kirjeldab tööjaotust, ruumi ja päeva rütmi: millal tehakse talitusi, kuidas jaguneb vastutus laste ja vanemate vahel, kuidas ilm ja aastaring määravad tegemised. Raamat näitab, kuidas ümbrus ja vaesem majapidamine sunnivad otsuseid, kuid avavad ka teistsuguse õppimise viisi: märkamine, kuulamine, kirjapanek. Lugeja saab järjestuse, milles lapse silm õpib nägema kohti ja inimesi, kelle ümber kujuneb hilisem vaade kirjandusele.

Tekst toob sisse koolitee, lugemise ja esimeste kirjutamiskatsete aine. Kogumik liigutab pilku tegevuste vahel, mis seovad tuima töö ja mõtiskluse: teekond külakoolist linna, raamatukogu külastused, ajalehtede ja ajakirjade roll, kirjade ning märkmete pidamine. Jutustuse sees joonistub välja sotsiaalne võrgustik: teenijad, kõrtsilised, rändmeistrid, õpetajad, ametnikud. Iga kohtumine lisab kihi, mis selgitab, kuidas keel ja kujundi võte sünnivad vaatlusest ning kuidas isiklikust kogemusest saab üldisem muster. Köite lisad annavad ülevaate kunsti- ja fotokogust, tuues nähtavale esemed ja pildid, mis jätkavad sama mälujoont, ning avavad mälestuste enda kujunemise loo: kuidas tekstid on talletatud, täiendatud, järjestatud.

Raamat hoiab selget tööviisi: stseen määrab olukorra, kirjeldus toob detaili nähtavale, järeldus fikseerib kogemuse koha elukäigus. Käsitlus väldib ülespuhutud toone ning püsib harjumustes, mis kujundavad häält: ökonoomne lause, täpne nimetus, mõõdukad võrdlused. Lugeja leiab siit võtte, mida saab rakendada ka enda mälestuste kirjapanemisel: nimetada koht, aeg ja tegu, lisada vaatlus sellest, mis muutus, ning siduda nähtud laiemasse järjepidevusse. Nii moodustub tervik, mis seletab noorusaja kogemuse kaudu, kuidas inimese keele- ja maailmataju saab kuju ning millest sünnib edasine kirjutamine.