Neli novelli

Friedebert Tuglase „Neli novelli“ on lühivormile pühendatud kogumik, mis koondab neli temaatiliselt ja stiililiselt erinevat, ent mõtteliselt ühtsesse raamistikku kuuluvat novelli. Tegemist on valikuga Tuglase varasemast loomingust, kus esile tõusevad sümbolistlikud meeleolud, psühholoogiline süvenemine ja eksistentsiaalne pingestatus. Iga novell kujutab inimest mingis piiriseisundis – olgu selleks unenäoline vaheldus reaalsuses, sisemine konflikt või äärmuslik olukord, kus tuleb langetada pöördumatuid otsuseid. Tuglasele omane kujundlik ja peen keelekasutus loob õhustiku, mis on korraga intensiivne ja poeetiline, mõjus oma vaikuses ja vihjelisuses.

Novellide süžeed ei põhine mitte sündmustel, vaid seisunditel ja meeleoludel. Tuglase tegelased on sageli üksildased, sisemiselt otsivad ja ajas või ruumis võõrandunud, liikudes läbi tähenduslike ruumide – mahajäetud majade, mälu maastike või sürreaalsete keskkondade. Autor seob realistliku detaili unenäolise üldistusega, luues maailmu, kus välised ja sisemised tasandid kattuvad. Psühholoogiline täpsus ja filosoofiline sügavus annavad neile novellidele ajatu mõõtme, mistõttu toimivad need ka väljaspool konkreetset sotsiaalset või ajaloolist konteksti. Tuglase lühivorm on mõttetihe ja viimistletud, kutsudes lugejat korduvaks süvenemiseks ja tõlgendamiseks.

Friedebert Tuglas (1886–1971) oli üks eesti modernistliku kirjanduse rajajaid, kelle loomingus sulanduvad sümbolismi, impressionismi ja hiljem ka realismi mõjutused. Tuglase novellid on eesti kirjanduses märgilised just lühivormi meistriteosena, kus igal sõnal ja pausil on tähendus. „Neli novelli“ esindab Tuglase oskust siduda inimese sisemaailm kirjanduslikult tiheda ja esteetiliselt nõudliku väljendusega. See valimik sobib nii esmaseks tutvuseks kui ka süvitsiminejaks lugemiseks, pakkudes ajatut vaadet inimese olemusele, selle pimedatele nurgatagustele ja valgushetkedele, mis kirjanduse kaudu muutuvad üldiseks ja jagatavaks.