Muutlik vikerkaar. Tõe ja kujutluse päevik

Uni, kui olin väga noor:
Nurm oli täis tulipunaseid lillesid. Kuni palgeni ulatusid need mulle. Ma läksin, väikeste kätega läbi lillemetsa enesele teed tehes, kõrgeid varsi paremale ja vasakule painutades.
Äkki seisis mu ees noor naine mustas looris. Mu silmad jäid kinni ta silmadesse. Ma peatusin ja unustasin painutada kõrgeid varsi paremale ning vasakule.
Oi, kui kaunid olid ta silmad: siidised, meelitavad, magusad! Nagu õrna tuld valasid nad minusse, hääletut igatsust, sõnatut kutset. Otsekui oleks ta paitanud mu pead ja võtnud kinni lapsekäest.
Ma tundsin, nagu oleks mind hetkeks maa pealt üles tõstetud, ja mu süda täitus kirjeldamatust joovastusest, pääsmise, õhunemise, hääbumise üliõnnest.
Ma ärkasin ja nägin kuu hõbedast valgust toas. Siis tõusin ma põlvili ning sosistasin: “Tule, kaunite silmadega naine, tule, tule!”