Meri

Friedebert Tuglase novellikogu „Meri” koondab mitmeid tekste, milles meri kujuneb keskseks sümboliks ja meeleoluloojaks. Teos ei keskendu ainult merele kui looduselementile, vaid eeskätt sellele, kuidas meri peegeldub inimese sisemaailmas – tema igatsustes, üksinduses ja vaimses rändamises. Tuglas kasutab merd nii vabaduse kui ka tundmatu tähistajana. Novellide tegevus kulgeb tihti väikestes randlaste külades või saartel, kus inimene on pidevas kokkupuutes looduse muutliku, ent alistamatu jõuga. Meri on selles maailmas nii toidulaua tagaja kui ka ohustaja, salapärane kaaslane, kes võib olla nii leebe kui hävitav.

Kogu novellid on kirjutatud ekspressionistlikus laadis, kus tugevad looduskujutused ja intensiivsed sisekaemused põimuvad tihedaks ja poeetiliseks proosaks. Tuglas ei keskendu niivõrd sündmustikule, vaid atmosfäärile ja meeleolule – inimese mõtted, ootused ja tunded sulanduvad loodusmotiividega üheks tervikuks. „Meri” on teos, kus iga tekstilõik kannab mitut tähendust ning kus lihtne kirjeldus võib osutuda kujundiks. Tuglas loob psühholoogiliselt sügava, kuid keeleliselt täpse maailma, mis esitab lugejale rohkem küsimusi kui vastuseid. Samas ei kao kuskile tema tuntud esteetiline hoiak ja keeleline voolavus, mis on Tuglase loomingu tunnusmärk.

Friedebert Tuglas (1886–1971) oli üks eesti kirjandusloo keskseid figuure, kes mõjutas nii kirjandusteoreetilist mõtlemist kui ka eesti modernistliku proosa arengut. Ta oli Noor-Eesti liikumise juhtfiguur, kes tõi eesti kirjandusse uusi esteetilisi ideaale ning tutvustas mitmeid Euroopa kirjanduse voole. Tuglase loomingus on olulisel kohal novellivorm, milles ta saavutas eriti meisterliku taseme. „Meri” kuulub tema hilisemasse loomingusse, kus sisemine rahu ja süvenemine on asendamas varasemaid maailmavalu ja eneseotsingute motiive. Tema teosed jäävad eesti kirjanduskaanonisse kui näited keele ja vormi harmoonilisest kooskõlast ning sügavast vaimsest intensiivsusest.