Meie tee viib edasi. Artikleid ja esinemisi aastaist 1940-1965

Kogumik „Meie tee viib edasi“ koondab Friedebert Tuglase artikleid ja esinemisi ajavahemikust 1940–1965, mil Eesti kultuur ja ühiskond elasid läbi sügavaid muutusi. Valimik kajastab eelkõige autori tegevust kultuurielu korraldaja ja kirjanduse mõtestajana nõukogude perioodil, käsitledes nii kirjanduse, kunsti kui ka ideoloogia küsimusi. Tuglas väljendab tekstides veendumust kultuuri järjepidevuses, rõhutades uue ühiskondliku korra ja eesti vaimupärandi ühenduslülisid. Ta püüab luua dialoogi varasema ja kaasaegse kultuuri vahel, otsides kirjandusest mitte üksnes esteetilist, vaid ka eetilist tähendust.

Kogumiku tonaalsus peegeldab oma ajastut – mitmes tekstis on tuntav ideoloogiline raamistik ja vajadus kohanduda valitseva poliitilise olukorraga. Samas on tajutav ka Tuglase soov säilitada mõtestatud kultuurikõne ja siduda eesti kirjandus maailma arengutega. Ta analüüsib autorite loomingut, suunab noorte kirjanike pilku ja defineerib kirjanduse ülesandeid muutuvas ühiskonnas. Tuglase käsitlusviis on tasakaalukas ja üldistav, rõhutades järjepidevust, ajalooteadvust ja eetilist vastutust loovas tegevuses. Mitmes kirjutises põimub mälestuslik vaade teoreetilise tõlgendusega, andes tunnistust ka tema isiklikust sisemisest dialoogist muutunud oludes.

Friedebert Tuglas (1886–1971) oli eesti kirjanduse üks olulisemaid kujundajaid ja mõtestajaid 20. sajandi esimesel poolel. Teda tuntakse nii novellistina, kriitikuna kui ka kirjandusteadlasena. Tuglas kuulus Siuru ja Noor-Eesti liikumise juhtfiguuride hulka, hiljem sai temast Eesti NSV Teaduste Akadeemia liige ja kirjanduse institutsionaliseerija. Ehkki tema hilisem looming oli tugevalt seotud ideoloogiliste raamtingimustega, säilitas Tuglas ka selles kontekstis püüde kultuuri sisemise järjepidevuse ja kõrge esteetilise lati poole.