Marginaalia. Mõtteid ja meeleolusid

Friedebert Tuglase kogumik „Marginaalia. Mõtteid ja meeleolusid“ koondab lühikesi mõtisklusi, fragmente ja päevikumärkmeid, mis ulatuvad ajaliselt läbi mitme aastakümne. Tegemist ei ole tervikliku teosega ühe kindla teema ümber, vaid vaimselt koondunud tähelepanekute ja sisekaemuste kogumiga, milles autor käsitleb elu, kunsti, kirjanduse ja ühiskonna küsimusi tihti intiimse ja kujundliku keele kaudu. Tekstide tonaalsus ulatub melanhoolsest poeetilisuseni, sisaldades nii isiklikke kui üldinimlikke arutlusi ajast ja inimeseks olemisest.

Tuglase „Marginaalia“ ei paku lugejale valmis järeldusi, vaid loob mõtlemiseks ruumi. Mõned tekstid on kirjanduslikud miniatuurid, teised aga päevikulaadsed hetketõdemused, mida seob tähelepanelik vaatlusoskus ja keeleline täpsus. Lugeja kohtab siin autori tundlikku reageeringut loodusmärkidele, argistele seikadele, sisemistele seisunditele ja kultuurilistele viidetele. Kuigi tekstid on lühikesed, jääb nende mõju kauakestvaks – need on kui tähenduslikud varjud, mis seovad indiviidi sisemaailma laiemate kultuuriliste ja ajalooliste pingetega.

Friedebert Tuglas (1886–1971) oli eesti modernistliku kirjanduse üks olulisemaid kujundajaid, kelle looming ulatus proosast esseistika ja kirjanduskriitikani. „Marginaalia“ esindab tema hilisloomingut, kus jõuab esile introspektiivsem ja filosoofilisem käsitluslaad. Raamat ei kuulu klassikalises mõttes Tuglase tuntumate novellikogude või reisikirjade hulka, ent pakub samavõrd sügavat pilguheitu tema mõttemaailma ja tunnetusse. See teos on otsekui vaikne kaaslane, kelle kaudu Tuglas kõneleb mitte ainult oma ajast, vaid ka ajatusest.