Mälestused

Friedebert Tuglase „Mälestused“ on kirjanduslik enesekirjeldus, milles autor vaatleb oma lapsepõlve, noorusaastaid ja kujunemisteed Eesti kultuuriruumis. Tekst ei ole üksnes isiklik tagasivaade, vaid laiem sissevaade 19. ja 20. sajandi vahetuse ühiskondlikesse ja kultuurilistesse oludesse. Tuglas kirjeldab kooliaega, esimesi kirjanduslikke katsetusi, ideelisi otsinguid ja kokkupuuteid tollaste mõjukate tegelastega. Eraldi tähelepanu all on tema tegevus Noor-Eesti liikumises ning pagulasaastad Euroopas.

Mälestused on üles ehitatud episoodiliselt, sidudes detailse olustikukirjelduse mõtisklustega inimese ja ühiskonna vahekorra üle. Tuglas kasutab täpset ja rütmistatud keelt, milles põimuvad tähelepanek ja hinnang. Isiklike sündmuste kaudu joonistub välja ka ajastu vaimne atmosfäär, milles kujunesid uued ideed ja kirjanduslikud suunad. Teosel on dokumentaalne väärtus, kuid samal ajal peegeldab see ka autori arusaama mälust kui loovast ja valikulisest protsessist. „Mälestused“ ei paku ainult ülevaadet ühe kirjaniku elust, vaid avab ka seda, kuidas isiklik kogemus muutub kultuurimäluks.