Kirjandusloolisi pisivesteid

Friedebert Tuglase kogumik „Kirjandusloolisi pisivesteid“ koondab lühikesi esseid ja kirjanduslikke mõtisklusi, mis pakuvad isikliku, ent süvenenud vaate Eesti ja maailmakirjanduse kujunemisloole. Tegemist ei ole kuivade teaduslike artiklitega, vaid isikupärase vaatenurgaga tekstidega, milles kirjanduslugu põimub mälestuste, eluliste tähelepanekute ja esteetiliste hinnangutega. Tuglas käsitleb tuntud autoreid ja nähtusi — nii klassikuid kui ka ajastu kaasautoreid — ning püüab neid avada mitte ainult faktide, vaid ka loomelaadi ja vaimse atmosfääri kaudu. Tema käsitlusviis on vaoshoitud, kuid tihe ja kujundirohke, kutsudes lugejat kaasa mõtlema ning tunnetama kirjanduse seoseid kultuuri ja isiksusega.

Vestetes vahelduvad kirjeldavad lõigud isikliku kommentaari ja analüüsiga. Tuglas ei jutusta üksnes kirjanduslugu, vaid peegeldab ka selle tagamaid ja impulsside allikaid: kuidas ideed liikusid, kuidas üks ajastu mõjutas teist ja millised isiklikud, vahel paradoksaalsed jooned kujundasid kirjanduse arengukäiku. Ehkki mõtted on esitatud lühivormis, sisaldavad need selgeid ja läbi tunnetatud hinnanguid, mis toetuvad Tuglase sügavale kultuurilisele kogemusele. Mõned tekstid on mälestuslikud, meenutades kohtumisi või loetud teoseid, teised aga üldistavamad ja filosoofilisema alatooniga. Selline vorm loob vesteliselt vahetu, kuid intellektuaalselt kaaluka tulemuse.

Friedebert Tuglas (1886–1971) oli eesti kirjanduse üks juhtfiguure, kelle mõju ulatus kriitikast ja esseistikast kuni novelli ja ilukirjandusliku stiilitaju kujundamiseni. Ta oli Eesti Kirjanike Liidu esimene esimees, kirjandusajakirjade toimetaja ning paljude kirjandusväljaannete kaastööline. Tema esseistikas põimuvad täpsus, kujundlikkus ja vaimne süvenemine viisil, mis jääb ajas kõnekaks. „Kirjandusloolisi pisivesteid“ on hea näide sellest, kuidas Tuglas oskas ühendada teadmist, kogemust ja isiklikku tooni, pakkudes lugemiselamust, mis ületab ajastu piirid ja kõnetab ka tänapäeva lugejat.