Felix Ormusson. Muutlik vikerkaar

Köide toob kokku kaks eriilmelist Tuglase teksti ja laseb neid lugeda üksteist täiendava paarina. Romaan „Felix Ormusson” jälgib haritlase suvist olekut Lõuna-Eesti talumiljöös: päevad vahelduvad jalutuskäikude, külaskäikude ja mõtteliste arveteklaarimistega, kus minajutustaja kaalub oma kutsumust, kiindumusi ja vastutust. Lugu ei suru peale suurt sündmust; see seab tähelepanu alla meeleolud, kahtlused ja otsustamatusest sündivad kõrvalepõiked, mis panevad paika tegelaste suhted ja piirid. „Muutlik vikerkaar” on päevikuvormis mõtiskluste jada, mis vaatab loomeprotsessi ja tajukogemuse telge: kuidas kujutlus ja tõetaju põimuvad, millal tähelepanek muutub üldistuseks, millal vaikimine ütleb rohkem kui selgitus. Päeviku sissekanded liiguvad ajas ja ruumis, hoiavad argise tähelepaneku kõrval kirjanduslikku mõõtu ning jätavad järeldused lugejale. Nõnda saab kogumikust üheaegselt jutustav ja vaagiv teos: esimeses loos tegutseb minategelane olukordade sees, teises kommenteerib autor sama hoiakuga vaatamist ennast.

Raamat töötab kahel tasandil. Romaan annab liikumise – taluõu, metsaserv, külalislaud, suviline rütm –, mille sees otsused venivad või selginevad; päevik lisab töökeele, millega seda kogemust sõnastada. „Felix Ormusson” seob suvitusromaani ja eneseküsitluse: plaani asemel juhib vaatlus, dialoogis valmib esialgne otsus, mis järgmisel leheküljel vaidlustub. „Muutlik vikerkaar” paneb kõrvale kontrollküsimused: mis on nähtud, mis on mäletatud, mis on loodud. Teemad korduvad varjunditena – aegluse kasu, tunde ja mõistuse vahekord, võõruse tunne omaenese ringkonnas – ning annavad märku, et elukord ja kirjutusviis on sama telg eri külgedelt. Nii sirutub köide vaatamisest tegutsemiseni: romaan näitab, päevik nimetab; üks pakub juhtumi, teine meetodi, millega seda uuesti läbi mõelda.

Friedebert Tuglas oli kirjanik, kriitik ja tõlkija, kelle proosas püsib esikohal vormidistsipliin: alus tuleb selgelt esile, öeldis viib edasi, kõrvaleütlus teenib mõtet. Tema novellid, romaan ja reisitekstid kasutavad korduvat töövõtet: täpne detail, napp üldistus, pealkirja kandev motiiv. Tuglase autoripositsioon ei otsi konflikti ega ilustatud rahu, vaid uurib, millise korra loovad keele rütm ja tähelepanu järjekindlus. „Felix Ormusson” ja „Muutlik vikerkaar” paigutuvad selle hoiakuga samale joonele: esimene proovib eluseadust looga, teine katsetab sama seadust mõtisklusega. Sellest sünnib lugejale kahekordne kasu: romaan õpetab märkama oma valikute liikuvaid piire, päevik annab mõistete võrestiku, millega nähtut rahulikult läbi katsuda.