Eesti Kirjameeste Selts

Friedebert Tuglase monograafia „Eesti Kirjameeste Selts“ on põhjalik ülevaade Eesti esimese organiseeritud kirjandusühingu loomisest, tegevusest ja kultuurilisest mõjust. Tegemist on kirjandusteadusliku käsitlusega, mis valgustab 19. sajandi keskpaigas Tartus asutatud seltsi rolli eesti rahvuskultuuri ja kirjasõna kujunemisel. Tuglas käsitleb seltsi kui ideelist ja institutsionaalset keskpunkti, kus kohtusid ärkamisaja vaim, saksa kultuuriruumi mõjud ning noore rahvuse soov luua omaenda kirjakeel ja kirjandustraditsioon. Teos analüüsib üksikasjalikult seltsi liikmete tegevust, väljaandeid, kõnesid ning kirjanduslikke sihte, asetades need laiemasse ajaloolisse ja sotsiaalsesse konteksti.

Käsitluses tuleb esile, kuidas selts edendas emakeelset haridust, uuris eesti keelt ja pärimust ning kujundas esimesi rahvuslikke kirjanduspõhimõtteid. Tuglas ei piirdu pelgalt faktilise kronoloogia esitamisega, vaid toob esile ka isiksustevahelised pinged, ideelised vastuolud ja seltsi tegevuse mõju järgnevale kirjanduslikule arengule. Autor analüüsib kriitiliselt, kuid austusega selliste võtmefiguuride nagu Jannsen, Kreutzwald ja Hurt panust. Samuti käsitleb ta seltsi tegevuse katkemist ja hilisemat mõju kirjandusliku institutsionaalsuse tekkele 20. sajandil. Teos on tiheda sisuga, kuid kirjutatud selges ja arusaadavas keeles, mis teeb selle kättesaadavaks ka väljaspool akadeemilist ringkonda.

Friedebert Tuglas (1886–1971) oli eesti kirjanduse suurkuju – novellist, esseist, kirjanduskriitik ja kirjandusajaloolane. Tema panus eesti kultuurilukku ei piirdu ilukirjandusega, vaid hõlmab ka sügavat huvi rahvusliku kirjanduse kujunemise ja institutsioonide ajaloo vastu. „Eesti Kirjameeste Selts“ on osa Tuglase akadeemilisest ja ideelisest tööst, milles peegeldub tema veendumus, et kirjandusel on oluline roll rahvusliku identiteedi hoidmisel ja arendamisel. Teos jääb väärtuslikuks allikaks kõigile, kes tunnevad huvi eesti kultuuriloo ja kirjandusliku organiseerituse alguspunktide vastu.