Fram Polaarmeres 2. osa. Norralaste ekspeditsioon 1893-1896

„Fram Polaarmeres. 2. osa” jätkab Fridtjof Nanseni põhjalikku reisikirja Norra kuulsast polaarekspeditsioonist aastatel 1893–1896. Teos kirjeldab retke kõige raskemaid etappe, kus meeskond pidi silmitsi seisma äärmuslike oludega – külma, pimeduse ja pideva teadmatusetundega. Läbi üksikasjalike kirjelduste saab lugeja aimu nii ebaõnnestunud katsetest edasi liikuda kui ka ettevalmistustest, mis olid vajalikud polaaralade karmides tingimustes ellujäämiseks. Iga peatükk toob esile nii praktilised aspektid, näiteks matkavarustuse ja toiduvarud, kui ka psühholoogilised katsumused, mis meestele osaks said.

Raamat liigub samm-sammult läbi ekspeditsiooni sündmuste, alates lootusetutest katsumistest põhja poole murda kuni tagasitee raskusteni. Sealhulgas jutustatakse kannatustest, mida tekitasid lõhed ja liikumisraskused, samuti meeleolust „Igatsuste laagris”, kus väsimus ja koduigatsus põimusid. Oluline osa on ootamatul kohtumisel, mis tõi pöörde väsitavasse teekonda. Teos lõpeb koduteele naasmisega, mida saadab kergendus ja uhkus läbielatu üle. Köite teises pooles sisaldub ka Otto Sverdrupi aruanne „Frami” triivimise kohta pärast 14. märtsi 1895, mis annab lugejale võimaluse näha ekspeditsiooni kulgu veel ühe meeskonnaliikme pilgu läbi.

Fridtjof Nansen (1861–1930) oli Norra polaaruurija, teadlane ja diplomaat, kes saavutas kuulsuse just oma julgete ekspeditsioonidega Arktikas. Lisaks uurimistöödele oli ta andekas kirjanik, kes suutis keerulised teaduslikud ja geograafilised teemad muuta kütkestavaks lugemisvaraks. Nansen oli ka humanitaar, pälvides Nobeli rahupreemia 1922. aastal abi eest põgenikele ja näljahädalistele. Tema nimi on jäänud ajalukku kui ühelt poolt väsimatu teadlase ja teiselt poolt inimlikkuse eest seisja oma aja rahutul perioodil.