Tondilinn

Kogumik „Tondilinn. Lugusid Haapsalust” toob eesti keelde valiku Fred von Hoerschelmanni jutustusi, mille tegevus asetub Haapsalu ruumi ja selle ümbrusse. Lood on kirjutatud 1930. aastatel ja 1940. aastate lõpus ning ilmusid esmalt Lääne-Saksamaal; nüüdne väljaanne koondab need ühtseks tervikuks. Tekstid jälgivad väikelinna argikäiku ja muutuste jada: inimestevahelisi kokkuleppeid, seisuse- ja põlvkonnapiire, väikesi nihkeid, mis panevad mälu ja oleviku teineteise vastu kõlama. Nimesid ja kohti nimetatakse säästlikult, ent lugejale avaneb äratuntav ruum oma kellaaja, ilmamärgi ja liikumisega. Tõlkija Tiiu Relve hoiab keele tooni rahulikuna, nii et jutustaja pilk jääb stseeni tasandile: kohtumised, kõnelused, töötegemine, väikesed otsused, mis määravad suhte ja paiga. Nii saab teos lugemiseks paladena, kuid moodustab ka ühe linna materjali – kaardi, millel liigutakse tänavalt õuele ja tagasi.

Raamat on üles ehitatud nii, et iga jutt toimib iseseisva üksusena, kuid korduvad motiivid seovad need sarjaks. Läbi käivad ettevõtja ja töömees, üksik proua ja teenija, ema ja poeg, konkurents ja kohustus; taustal seisab kuurortlinna minevik ning selle hajumine. Ajahorisont nihkub rahu ja sõja vahele, ent sündmused jäävad inimese mõõtu. Kirjeldused ei selgita üle: detail (prome­naad, korstna tahm, kirikukell) paneb tegutsema, järeldus sünnib lugeja tempos. Kogumik sobib järjest lugemiseks, aga annab võimaluse võtta üks pala ja vaadelda, kuidas tegevus tekib väikese teo, ütlemise või vaikimise kaudu. Jutud ei taotle mõistatuslikku pööret; need registreerivad olukorra ja jätavad selle lugeja hooleks. Nii kujuneb Haapsalu mitte pelgaks taustaks, vaid uurimisvahendiks, mille abil näha, kuidas ruum ja aeg kujundavad inimeste valikuid.

Fred von Hoerschelmann (1901–1976) on Haapsaluga seotud baltisaksa kirjanik ja kuuldemängu autor, kes elas kodulinnas kuni 1939. aastani. Tema perekond seostus linnaga mitut põlvkonda – arsti amet ja vaimulikutöö ankrustasid paikseks nii töö kui mälukihi. Kirjanik õppis Tartu ja Müncheni ülikoolis ning alustas avaldamist 1920. aastate lõpul; raadiole loodud tekstid tõid talle laiemat tuntust. „Tondilinna” juttude keskmes on tähelepanek, mitte teesi esitamine: autor seab tegelased olukorda, laseb rääkida kõnepruugil ja kombel ning hoiab ruumi tõlgendusele. Eesti väljaanne asetub selle pärandi juurde tagasiulatuva sillana, mis seob Haapsalu pildi autori varasema loominguga ja annab kohaliku lugeja käsutusse linnalood, mille ainestik on pärit lähedalt, ent vormistus lähtub kirjutamise ajast.