Ülim õnn

Raamat seob eneseabiraamistiku ja praktilised harjutused, et suunata lugejat rahulikuma tähelepanu ja selgema enesetaju poole. Teos sõnastab lähtekoha, et lühiajaline nauding ei taga püsivat heaolu, ning küsib, mis jääb alles siis, kui tunded vaibuvad ja välised motivaatorid ei toimi. Lugeja liigub peatükkide kaupa läbi teemade, mis pööravad fookuse sissepoole: kuidas märgata mõtte- ja käitumismustreid, mis võimendavad rahutust; kuidas lahutada olukorra kirjeldus hinnangust; kuidas hoida tähelepanu lihtsatel sammudel, mitte kiiretel lubadustel. Kogumik väldib keerulist terminoloogiat ning asetab rõhu järjepidevale vaatlemisele, lühikestele harjutustele ja tagasivaatusele, mis aitavad hinnata, kas muutus kandub igapäevastesse valikutesse.

Teos pakub tööriistu, mis ühendavad arutelu, näite ja harjutuse. Käsitlus ütleb, et „probleem“ on sageli mõtteline koondnimetus ning et töö algab sümptomite asemel tähelepanu harjutamisest. Lugeja leiab peatükid vihaga toimetulekust, ärevuse leevendamisest ja sisemise „mina“ eristamisest harjumuspärasest enesekuvandist. Raamat juhib tähelepanu ka paradoksidele: õnn võib olla „hunt lambanahas“, kui selle taga on pidev tõestamisvajadus; soov võib täituda alles siis, kui kadub pinge tulemusest. Meetod on lihtne: lühike peegeldusküsimus, kehaasendi või hingamise korrigeerimine, tähelepanu suunamine ühele aistingule, märkmikusse tehtud ülestähedus ning järelkontroll kindla ajavahe järel. Nõnda muutub kogumik iseseisvaks kursuseks, mida saab integreerida töö- ja perepäeva sisse ilma eraldi rutiini ehitamata.

Käsiraamat sobib lugejale, kes soovib väheste vahenditega parandada emotsionaalset hügieeni ja otsustusvõimet. Alustaja saab raamistikku, kuidas alustada väikestest harjumustest ja mõõta mõju; kogenum lugeja leiab viise, kuidas korrastada senist praktikat ja tuua sellesse selge eesmärk. Tekst toetab ka grupitööd: peatükid sobivad aruteludeks, iseseisvateks refleksioonideks ja lühiharjutusteks meeskonnakoosolekute alguses. Rõhk püsib läbivalt ühel sihil: vähendada sisemist hõõrdumist, et tähelepanu liiguks olukorra kirjelduselt teole ning et valikud oleksid kooskõlas sellega, mida inimene tõepoolest tahab teha.