Imetabane Cosima

Françoise Giroud’ biograafiline romaan jutustab Franz Liszti tütre ja Richard Wagneri abikaasa Cosima Wagneri elust. Raamat avab naise keeruka sisemaailma ja tema rolli kahe geeniuse vahel, kus armastus, kunst ja kohustus põimuvad. Giroud vaatleb Cosimat mitte üksnes kui kuulsa mehe abikaasat, vaid kui iseseisvat isiksust, kes suutis juhtida Bayreuthi festivali ja kujundada Wagneri kultusliku pärandi. Loo keskmes on naine, kelle elu määrasid tugevad iseloomud ja kes pidi pidevalt otsustama, kui palju ta võib ohverdada omaenda häält ja tahet. Romaan toob nähtavale Cosima vastuolulise loomuse – distsiplineeritud korraldaja, kirgliku armastaja ja pühendunud idealisti, kellel tuli pidevalt tasakaalustada eraelu ja avalikku vastutust.

Giroud kirjutab selgelt ja teravapilguliselt, sidudes ajaloolised faktid psühholoogilise portreega. Tema jutustuses põimuvad Cosima isiklikud päevikud, kirjad ja kaasaegsete mälestused, mis annavad loole intiimsuse ja usutavuse. Lugeja näeb, kuidas noorest pianistist saab naine, kes pühendab elu mehe loomingule, kujundades samal ajal omaenda müüti. Teos ei väldi tumedamaid toone – autor näitab, kuidas Wagneri ümber koondunud maailm oli täis intriige, rahutust ja võimuvahekordi, mis mõjutasid nii muusikat kui perekonda. «Imetabane Cosima» on ühtaegu ajastuportree ja uurimus pühendumisest, milles armastus muutub loominguliseks jõuks, kuid ka piiranguks. Giroud’ käsitlus on tasakaalukas: ta ei imetle oma tegelast pimesi, vaid püüab mõista, kuidas üks naine suutis säilitada väärikuse ja mõju maailmas, kus domineerisid mehed.

Françoise Giroud (1916–2003) oli prantsuse ajakirjanik, poliitik ja kirjanik, kes tegutses nii kultuuri- kui ühiskonnaelus. Ta oli üks ajakirja *L’Express* asutajaid ning Prantsuse valitsuses naiste ja kultuuriasjade riigisekretär. Tema kirjanduslik looming ühendab dokumentaalse täpsuse ja empaatilise vaate isiksuse arengule. Giroud on kirjutanud mitmeid biograafiaid, kus teda huvitab ennekõike naise roll ajaloo ja ühiskonna muutumises. Cosima Wagneri eluloos käsitleb ta küsimust, kuidas andekas ja intelligentne naine võib jääda nähtamatuks suurmehe varju, ent samal ajal kujundada tema pärandit. «Imetabane Cosima» väljendab autori püsivat huvi naiste sisemise jõu ja ajaloolise tähtsuse vastu, tuues esile, et elulugu võib olla sama kirglik ja dramaatiline kui kunstiteos ise.