René

François René de Chateaubriandi jutustus „René“ kuulub prantsuse kirjanduse romantismi algusaja olulisemate tekstide hulka. Lugu räägib noorest mehest, kelle hinge vaevavad rahutus, rahulolematus ja sisemine tühjus. René ei leia endale kohta ühiskonnas ega pereringis, kuigi ta ihkab sügavat sidet ja mõistmist. Tema rännakud ja kohtumised toovad esile sisemised vastuolud, mis muutuvad olemise põhiküsimuseks: kuidas elada, kui ei suudeta leida rahuldust ei armastusest, sõprusest ega loodusest? Teos kujutab üksildust ja igatsust viisil, mis mõjutas tugevalt hilisemat romantilist mõtteviisi.

„René“ väljendab nn romantilist melanhooliat – tundeid, mis tekivad siis, kui inimene tajub maailma ilu, ent ei leia ise rahu. Peategelasele omane igatsus, lootusetus ja pidev otsing seovad selle loo hilisema Euroopa romantismiga, kus kirjandus ja kunst pöördusid tihti inimese sisemaailma poole. Chateaubriand osutab, et inimese hinge rahutuse taga võib olla nii ühiskondlike normide surve kui ka igatsus millegi enama, tabamatu järele. Lugu on mõjutanud paljusid teisi autoreid ning kujunenud üheks romantilise kirjanduse lähtepunktiks.

François René de Chateaubriand (1768–1848) oli prantsuse kirjanik, diplomaat ja mõtleja, keda peetakse prantsuse romantismi rajajaks. Tema looming ühendab isiklikke kogemusi, ajaloolist vaadet ja filosoofilisi arutlusi. Chateaubriand koges oma elu jooksul revolutsiooni, pagulust ja poliitilisi pöördeid, mis mõjutasid sügavalt tema maailmapilti. „René“ on üks tema tuntumaid teoseid, mida loetakse ühtaegu autobiograafiliseks ja universaalseks kirjelduslooks inimlikust rahutusest. Autorit on nimetatud sillaehitajaks klassitsismi ja romantismi vahele, kes avas tee uuele tundeküllasemale kirjanduslaadile.