Gargantua. Pantagruel

François Rabelais’ teosed „Gargantua” ja „Pantagruel” kuuluvad lääne kirjanduse klassikasse ning tähistavad üht varaseimat modernse romaanivormi avaldumist. Need 16. sajandil kirjutatud lood jälgivad kahe hiiglase, isa Gargantua ja poeg Pantagrueli, seiklusi, mis toimuvad värvikas ja absurdses maailmas, kus pole puudust grotesksetest olukordadest, keelelistest mängudest ega ühiskonnakriitikast. Rabelais kasutab fantastilisi juhtumeid ja liialdatud karaktereid selleks, et esitada oma ajastu humanistlikke, haridust, mõistust ja maisust väärtustavaid ideid.

Teostes kujutatakse maailma, kus piirid tõsise ja naljaka, õpetliku ja labasuse vahel on teadlikult hägustatud. Rabelais rikub teadlikult keelelisi ja kultuurilisi norme, et avada lugejale kriitiline ja samas mänguline vaade haridusele, religioonile, võimule ja teadusele. Ta kasutab oma tegelasi kui mõttemängude ja ideede edastajaid, kusjuures satiir ja liialdus teenivad nii kirjanduslikku meelelahutust kui filosoofilist ja ühiskondlikku kommentaari. Rabelais’ stiil on rikkalikult kujundlik, sageli robustne ja suunatud ka tolleaegse eliidi eneseiroonilisele peegeldamisele.

François Rabelais (1494–1553) oli prantsuse arst, munk ja kirjanik, kes sai tuntuks oma mitmekülgsete teadmiste ja julgelt uuendusliku kirjanduskäsitluse poolest. Tema loomingus põimuvad antiikkultuuri tundmine, renessansihumanismi ideaalid ja rahvalik huumor. Rabelais kasutas oma teoseid hariduslike ja ühiskonnakriitiliste ideede levitamiseks ajal, mil kiriklik ja poliitiline tsensuur piiras sõnavabadust. „Gargantua” ja „Pantagruel” on jäänud kirjandusloo tähtteosteks, mis mõjuvad tänapäevalgi värskelt, pakkudes nii keelelist mängulisust kui ka vaimset teravust.