Ussipesa 2. osa

François Mauriaci romaani „Ussipesa“ teine osa jätkab intensiivset pilguheitu perekondlikku draamasse, mis keerleb vananeva, kibestunud pangaomaniku Louis'i ümber. Esimeses osas välja joonistunud konflikti keskmes on tema plaanid päranduse ümberjagamiseks ning soov karistada oma perekonda, keda ta peab tänamatuks ja moraalselt mandunuks. Teises osas areneb edasi vaimne ja emotsionaalne võitlus, milles tõuseb esile Louis’ sisemine muutus. Tema silmapiiril hakkavad ilmnema süümepiinad, kahetsus ja vajadus lunastuse järele, kuigi ta jääb endiselt suletuks ja enesekeskselt trotslikuks.

Romaani arenedes nihkub tähelepanu ka teistele perekonnaliikmetele, kellele Louis' intriigid ja emotsionaalne eemalolek on jätnud sügava jälje. Nende kaudu avaneb mitmekihiline pilt moraalsest allakäigust ja religioosse kahtluse painetest. Mauriac käsitleb kirevust, mis võib peituda näilise vagaduse ja välise korra all, rõhutades seesmist tühjust ja usulist kahtlust. Teose temaatika ulatub kaugemale perekonnadraamast, heites pilgu ka sügavamale inimese hingeseisunditesse: armastuse janusse, vihkamise lammutavasse jõusse ja võimalusse leppimiseks, mis ei pruugi kunagi täies mahus teostuda.

François Mauriac (1885–1970) oli prantsuse romaanikirjanik, esseist ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat. Tema loomingut iseloomustab sügav psühholoogiline läbitunnetatus ja katoliiklikust maailmavaatest lähtuv moraalne pinge. Mauriac ei paku oma teostes lihtsaid vastuseid, vaid laseb lugejal liikuda koos tegelastega läbi nende sisekonfliktide, küsides samal ajal, mis on lunastus ja kas see on üldse võimalik. „Ussipesa“ kuulub tema olulisemate tööde hulka ning selle teine osa jätkab Mauriaci püüdlust näidata inimese moraalse eksistentsi vastuolusid kogu nende keerukuses ja valulikkuses.