Ussipesa 1. osa

Need nelikümmend aastat, mis me oleme külg külje kõrval kannatanud, on sul alati leidunud osavust igast vähegi tõsisemast kõnelusest kõrvale hoiduda, alati oled sa siis jutu järsult katkestanud.
Kaua aega uskusin ma, et sul on mõni süsteem, mõni kindel otsus, mille mõtet ma ei teadnud, kuni ma ühel päeval taipasin, et minu elu lihtsalt ei huvitanud sind. Ma olin väljaspool sinu huvialasid, sinu muresid, nii et sa hoidusid alati minust eemale, ja mitte hirmust, vaid sellepärast, et sul oli minuga igav. Sa tundsid mu tulekut juba õhust, sa märkasid kaugelt minu lähenemist; ja kui ma vahel sind ootamatult tabasin, leidsid sa mõne tühise ettekäände või patsutasid mind põsele, suudlesid ning põgenesid. Muidugi on karta, et sa selle kirja pärast esimeste ridade lugemist puruks rebid. Kuid ei, juba mitu kuud huvitan ma sind, olen äratanud sinu uudishimu.