Ohvritall

François Mauriaci romaan „Ohvritall“ (*Le Nœud de vipères*) on psühholoogiliselt tihendatud ja sügavalt religioosne sissevaade inimese sisemisse võitlusse, kus armastus ja vihkamine, andestus ja kättemaks põimuvad tihedaks elukudeks. Romaan on üles ehitatud vananeva mehe, endise advokaadi Louis’ pihtimusliku kirjana oma naisele, kellega tal on aastakümneid kestnud vaikiv vaen. Pinna all aga pulbitseb igatsus ja lootus, et midagi võib veel päästa – kas iseendas või suhetes nendega, kes on talle jäänud. Teos ei keskendu välisele tegevusele, vaid sisemisele pingele, mis avaneb vaikse ja piinava aususega.

Peategelane, rikas ja kibestunud mees, meenutab möödunud elu, peretülisid ja eksimusi, mis on viinud ta üksildusse. Tema kibestumine ja uskmatus on olnud elu juhid, kuid vanaduse saabudes kerkivad esile kahetsus ja vajadus leppimise järele. „Ohvritall“ ei paku lihtsat lunastust, vaid seab lugeja silmitsi küsimusega, kas armastus ja usk võivad murda pikaajalise vaenu. Mauriaci kirjutuslaad on intensiivne, tihedalt läbimõeldud ja sisemiselt helisev. Lugeja ei jää kõrvaltvaatajaks, vaid muutub osaliseks sisekaemuses, mis kõneleb üldinimlikest seisunditest – uhkusest, haavatavusest ja vaimsest pimedusest, millele järgneb võimalus valguseks.

François Mauriac (1885–1970) oli üks silmapaistvamaid 20. sajandi prantsuse katoliiklikke kirjanikke, kelle looming keskendub sisemisele moraalile ja usu tähendusele inimese elus. Tema romaanid ei ole didaktilised, vaid pigem süvakaemusega lood inimhinge vastuoludest. „Ohvritall“, mis ilmus esmakordselt 1932. aastal, on üks tema olulisemaid teoseid ja kindlustas talle rahvusvahelise tunnustuse. Eesti keeles avaldati teos 1986. aastal sarjas „Loomingu Raamatukogu“, tuues eesti lugejani Mauriaci religioosse ja kirjandusliku eetose, mis püsib aktuaalsena ka väljaspool oma katoliiklikku ja kultuurilist konteksti.