Endise aja nooruk

„Endise aja nooruk” on prantsuse kirjaniku François Mauriaci autobiograafiline romaan, mille originaalpealkiri on „Un adolescent d’autrefois”. Eesti keeles ilmus teos 1991. aastal kirjastuse Eesti Raamat sarjas „Nobeli laureaat”. Tõlkijateks olid Henno Rajandi ja Tõnu Õnnepalu, kujunduse autor Heino Kersna. Romaan on sisekaemuslik tagasivaade autori noorusaega, milles põimuvad mälestused perekonnast, kooliajast ja esimestest vaimsetest ning tunnetuslikest äratustest. Tekst on kirja pandud detailitäpselt, kujutades 19.–20. sajandi vahetuse prantsuse provintsi argielu ning nooruki sisemist arengut.

Teos jälgib peategelase kujunemisteekonda katoliiklikus kasvukeskkonnas, kus ranged moraalinormid ja religioossed väärtused põrkuvad noore inimese isikliku vabaduse- ja enesemõistmispüüdega. Mauriac kujutab tundlikult noorukiea vastuolusid – esimesi armumisi, sõprussuhteid, üksilduse hetki ja intellektuaalseid mõjutusi, mis kujundavad tulevast kirjanikku. Kuigi tegemist on autobiograafilise ainega, on tekst kirjanduslikult kujundatud ning üldistab isikliku loo universaalseks kasvamise ja eneseotsingu looks.

François Mauriac (1885–1970) oli üks 20. sajandi prantsuse kirjanduse mõjukamaid autoreid, kes pälvis 1952. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Tema loomingus on keskne koht katoliikliku eetika ja inimese sisemaailma vastuolude käsitlemisel. Lisaks romaanidele kirjutas ta esseesid, päevikuid ja ajakirjanduslikke tekste. „Endise aja nooruk” kuulub tema hilisloomingusse ning on ühtaegu mälestusteraamat ja isiksuse arengulugu, mis peegeldab autori loomingulist ja maailmavaatelist kujunemist.