Väike lord Fauntleroy

Romaan jutustab lugu Ameerika poisist Cedric Errolist, kes elab koos emaga tagasihoidlikus, ent südamlikus kodus. Nende elu muutub, kui selgub, et poiss on Inglismaal elava krahvi seaduslik pärija. Külm ja uhke vanaisa kutsub lapselapse enda juurde, et kasvatada teda vääriliseks aadlimeheks, ent kohtumine kujuneb millekski enamaks kui pelgalt kasvatuse küsimuseks. Cedricu lihtsus, lahkus ja usalduslik suhtumine inimestesse hakkavad tasapisi pehmendama vana mehe südant. Poiss ei muutu uhkeks ega võõraks, vaid toob oma rõõmsa meele ja õiglustundega lossi soojust ja inimlikkust. Tema maailmataju, kujunenud vabaduse ja võrdsuse ideede keskel, satub küll vastamisi aadli jäikade tavadega, kuid just see põrkumine annab loole sisemise pinge. Laps ei õpetagi moraali, vaid elab seda välja loomuliku headuse ja siira julguse kaudu.

Burnetti teos on ehitatud vastandustele: vana maailma väärikus ja uue maailma otsekohesus, jõukus ja empaatia, sotsiaalne hierarhia ja sisemine väärikus. Inglise mõis, mida valitseb hirm ja üksindus, muutub Cedricu kohalolekul koduks, kus inimesed leiavad taas üksteisega kontakti. Autor rõhutab, et tõeline aadellikkus ei seisne tiitlis ega varanduses, vaid inimlikkuses. Lugu liigub kindla rütmiga ja on ühtaegu lihtne lastejutustus ning allegooria moraalsest taassünnist. Krahvi aeglane muutumine oma lapselapse mõjul annab loole psühholoogilise mõõtme – armastus ei tule äkitselt, vaid vajab aega ja usaldust. Ameerikaliku praktilisuse ja Inglise traditsioonide vastandamine toob esile 19. sajandi lõpu ühiskondliku mõttevahetuse, kus inimese väärtus ei sõltu sünnist, vaid teost.

Frances Hodgson Burnett (1849–1924) oli inglise päritolu ameerika kirjanik, kelle looming kuulub lastekirjanduse klassikasse. Ta saavutas rahvusvahelise tuntuse just teostega «Väike lord Fauntleroy», «Väike printsess» ja «Salapärane aed». Burnett oskas ühendada lihtsa jutustuse moraalse selguse ja sotsiaalse tähelepanelikkusega, luues tegelasi, kes õpetavad headust mitte jutlustades, vaid tegutsedes. Tema raamatud käsitlevad lapsepõlve kui sisemist jõuallikat, mille kaudu maailm saab muutuda inimlikumaks. Burnetti keel on selge ja mõõdukas, tema süžee kulgeb väärikalt ning tegelaste areng väljendab usku kasvatuse, empaatia ja eetilise valiku jõusse. «Väike lord Fauntleroy» on selle uskumuse üks kaunimaid näiteid, jäädes põlvkondade vältel lugejatele meeldetuletuseks, et headus ei vaja tõestust – see avaldub ise, kui teda usaldada.