Vangipõlve õndsad aastad. Mälestused

Raamat jälgib jutustaja aastaid internaatkoolis, kus kord määrab päeva ja vaikimine hoiab koos sõpruse ning rivaalitsemise. Koolimaastik on konkreetne: äratus, voodite rivistus, jalutuskäigud, tunniplaan ja järelvalve. Teos seob selle rütmi ühe uustulnukaga, kelle ümber koondub vaikne tõmme ja võistlus. Jutustaja vaatab kõrvalt ja samas osaleb, proovib pidada reeglitest kinni ning nihutab neid, kui tekib võimalus. Vahetuvad pildid sööklast, klassist ja ühiselamust ning nendes püsib sama telg: kuhu tõmmatakse piir, kes seda valvab, millal tahetakse piirist läbi minna. Sõprus ja kuulekuse harjumus põimuvad; keegi loeb sammud kokku, keegi jätab märkamata, et teised on juba teises ruumis. Nii hargneb mälukiri, mis ei anna seletusi, vaid jätab järelkõla, milles iga stseen seisab omaette.

Teos hoiab vormi lihtsana. Lühikesed peatükid ja napp sõnavara teevad nähtavaks, kuidas mälu valib välja ruumi, eseme, lausekatke ja jätab muu tagaplaanile. Jutustaja ei paku põhjendusi, vaid registreerib toimingud: hommikune vahtkond, pargiäärne ringkäik, klassi ees nimetatud reeglid. Jutu liikumine meenutab märkmikku, kuhu lisandub ridu, mis ei vaja kommentaari. Nõnda kerkivad teemad – kuulekus, võim, kuuluvuse vajadus – välja pigem korra ja rituaali kaudu kui deklaratsioonidena. Lugeja näeb, kuidas kord kannab ja lämmatab ühtaegu, kuidas vaikus lubab sammu edasi teha või sunnib taanduma. Mälestusraamatuks nimetatud teos püsib samal ajal romaanina, sest sündmused moodustavad lühikeste lõikude kaudu terviku, mille pinget hoiab see, mida ei öelda.

Fleur Jaeggy on Šveitsis sündinud itaaliakeelne proosakirjanik, kelle loomingus on tähtsal kohal lühivorm ja keskendunud jutustajahääl. Tema raamatud liiguvad sageli suletud ruumides – kool, perekond, väike seltskond – ning lasevad kujuneda pingel detailselt kirjeldatud toimingute kaudu. Jaeggy on avaldanud romaane ja jutukogusid ning tema teosed on laialt tõlgitud. Kirjutusviis eelistab distsipliini: lühike lause, täpne tegevus, nüri kommentaarita vaatlus. Nii valmib proosa, kus kaal on jaotatud tegudele, mitte seletustele, ning lugeja seatakse vaatleja kõrvale, et otsustada ise, milline reegel määrab järgmise sammu.