Ülestähendusi põranda alt

„Ülestähendusi põranda alt“ on sisemonoloogina esitatud jutustus, mis uurib inimese olemust ja tema sisemist lõhestatust. Peategelane, endine ametnik Peterburist, elab vabatahtlikus eraldatuses, põranda all, ja jutustab oma mõtisklustest maailmast, mille suhtes ta tunneb ühtaegu põlgust ja sõltuvust. Tema eneseirooniline hääl on terav ja analüütiline, kuid samas täis kibedust ja solvumist. Dostojevski näitab, et ratsionaalsus ja moraal ei määra inimese käitumist, vaid selle juures tegutsevad sageli trots, enesehaletsus ja irratsionaalne uhkus. Põrandaalune mees lükkab tagasi harmoonia- ja progressiusu, väites, et inimene ei allu arvutustele, sest temas peitub tahe minna vastu iseenda huvidele. Teos osutab seega inimese paradoksaalsele vabadusele – õigusele olla vastuolus iseendaga.

Romaani teine osa, kus jutustaja meenutab oma nooruspõlve ja alandusi, toob filosoofilise arutluse kõrval esile psühholoogilise tõe: soov olla nähtav ja armastatud põrkab kokku võimetusega sidet luua. Dostojevski loob selle kaudu varase kuju hilisematest kangelastest, keda vaevab sama vastuolu – vajadus lunastuse järele ja usk, et see on kättesaamatu. Peategelase vaen maailmaga on tegelikult võitlus iseendaga, kus eneseõigustus muutub karistuseks. Nii muutub „Ülestähendusi põranda alt“ mitte pelgalt sotsiaalseks kriitikaks, vaid eksistentsiaalseks peegliks, milles inimene näeb oma vabaduse ja vastutuse valulikku seost. Dostojevski toob lugejani tõdemuse, et põranda all ei ela mitte ühiskonna hülgatu, vaid inimene, kes on hülganud iseenda.

Fjodor Dostojevski (1821–1881) oli vene kirjanik, kelle looming pani aluse psühholoogilise romaani sügavatele vormidele. Tema teosed uurivad süütunnet, kannatust ja inimese sisemist võitlust hea ja kurja vahel. Varasemates töödes, nagu „Ülestähendusi põranda alt“, kujunes välja tema hilisemate suurromaanide, näiteks „Kuritöö ja karistus“ ja „Vennad Karamazovid“, ideeline tuum – arusaam, et inimese lunastus algab enese tundmaõppimisest. Dostojevski nägi inimloomuses nii kuristikku kui kõrgust, pidades kirjandust vahendiks, mille kaudu saab uurida hinge vastuolulisust. Tema mõju ulatub tänapäeva filosoofiasse ja psühholoogiasse, sest ta käsitles teemasid, mis jäävad ajast sõltumatuks: süü, vabadus ja armastuse vajadus.