Ülestähendusi põranda alt

„Ülestähendusi põranda alt“ on Fjodor Dostojevski üks varasemaid, kuid samas võtmelise tähtsusega teoseid, mille kaudu astus autor uude loomeperioodi. Jutustus on kirjutatud 1864. aastal ning selles ilmnevad juba need põhiteemad ja ideed, mis kujundasid Dostojevski hilisemat loomingut. Minategelaseks on nn põrandaalune mees – sisemiselt lõhestunud ja vastuoluline „antikangelane“, kes kehastab irratsionaalsete tungide, egoismi ja enesehävituslike hoiakute põimumist. Tema monoloogid ja arutlused toovad esile autori soovi vaidlustada toonased ühiskondlikud ja filosoofilised seisukohad inimese loomusest.

Teose keskmes on küsimus, kas inimest saab mõista mõistuspärasuse ja ratsionaalse kasu taotlemise kaudu või määravad tema käitumise hoopis sügavamad, sageli mõistusele allumatud jõud. Põrandaalune jutustaja lükkab tagasi ideed inimese loomupärasest headusest ja sotsiaalsest progressist, pakkudes selle asemel tumedat ja teravat pilku inimpsüühika varjukülgedele. Tekstis väljendub Dostojevski poleemiline hoiak Euroopa ja Venemaa ühiskondlike mõtlejate vastu, luues dialoogi toonase intellektuaalse keskkonnaga. Samal ajal annab jutustus ilmekalt edasi 19. sajandi vene kirjandusele omase eksistentsiaalse sügavuse ja psühholoogilise täpsuse.

Fjodor Dostojevski (1821–1881) oli vene kirjanik, keda peetakse üheks maailma suurimaks psühholoogilise romaani meistriks. Tema loomingus põimuvad ühiskonnakriitika, filosoofilised arutlused ja inimpsüühika süvauurimine. Dostojevski teekond kirjanikuna oli täis dramaatilisi pöördeid: noorpõlves arreteeriti ta poliitilise tegevuse eest, ta veetis aastaid Siberi sunnitöölaagris ning naasis sealt sügavama arusaamaga inimese kannatustest ja vabadusest. „Ülestähendusi põranda alt“ tähistas uut etappi tema loomingus, millele järgnesid sellised maailmakirjanduse suurteosed nagu „Kuritöö ja karistus“, „Idioot“ ja „Vennad Karamazovid“. See jutustus jääb tema loomingu võtmetekstiks, kuna selles on juba olemas kõik hilisemate romaanide alusteemad.