Kurjad vaimud

Romaan viib lugeja Vene provintsilinna, kus eri põlvkondade haritlaste ja aktivistide kokkupuutest kasvab välja väike vandenõuring. Pyotr Stepanovitš Verkhovenski proovib koondada käskude ja saladuste peale ehitatud rühma, mis õõnestab kohaliku korra alust. Nikolai Stavrogin mõjutab teisi vaikse jõuga, nii et otsused sünnivad pilgu, vihje ja möödavaatamise teel. Jutustaja näitab, kuidas kuulujutud, lendlehed ja provokatsioonid lõhuvad argise rütmi ning nihutavad piiri sõnade ja tegude vahel. Linnas tekivad avalikud alandused, läbikukkunud etendused, kaklused ja süttimised; lõpuks variseb kooselu kokku, sest keegi ei juhi, aga kõik käivitub. Eesti väljaanne ilmub Postimehe Kirjastuselt ning toob lugejani Virve Krimmi tõlke, värsid Harald Rajametsa tõlkes, järelsõna Peeter Toropilt ja Johannes Naani kujunduse.

Teos kujutab, kuidas ideed liiguvad vaidlusest korralduseni ja korraldusest vägivallani. Tagapõhja annab 1869. aasta üliõpilase tapmine, millele autor reageerib pamflettromaani laadis: rühmituse eesmärk on võimu kõigutamine ja vastutuse hajutamine. Teksti telje moodustavad kolm figuuri: idealistlik õpetlane Stepan Trofimovitš, tema operatiivne poeg Pyotr ning Stavrogin, kelle ümber põimuvad lojaalsus, hirm ja alandus. Lugu edeneb stseenide jadana – seltskonnaõhtu ja „kirjanduslik kadrill”, tulekahju, ülekuulamised, reetmine – ning toob nähtavale, kuidas taktika sööb üleva sihi. Jutustajahääl on irooniline ja täpne; ta jälgib, kuidas sõnastatud printsiibid toodavad ettekäändeid, mitte vastuseid. Eesti väljaande tutvustused seovad romaani poliitiliste radikalismidega ning rõhutavad, et käsitlus ei piirdu krimilooga, vaid vaatleb võimu, vastutuse ja moraalse valiku suhet.

Autor Fjodor Dostojevski oli vene kirjanik, kelle looming uurib inimese teguviisi poliitilise, sotsiaalse ja vaimse pinge all. Ta alustas tähelepanu toonud romaaniga „Vaesed inimesed”, arreteeriti hiljem tsaarivastase tegevuse kahtlusega ning veetis aastaid vangilaagris ja asumisel; kogemus vormis tema proosa põhiküsimused. Dostojevski olulisemad teosed on „Kuritöö ja karistus”, „Idioot”, „Kurjad vaimud” ja „Vennad Karamazovid”, mille ümber koondub tema mõtlemise tervik. Kirjaniku eluloolised ülevaated ja Postimehe Kirjastuse tutvustus kinnitavad, et „Kurjad vaimud” paikneb tema tipploomingu reas ning põimib ühiskondliku satiiri ja psühholoogilise konflikti üheks jutustuseks.