20 tunni reportaaž

Ferenc Sánta teos “20 tunni reportaaž” kannab lugeja kaasa sündmustesse, mis toimuvad ühe ööpäeva jooksul. Autor järgib ajakirjaniku pilku ja kirjutab üles telefonikõned, rongijaama liiklus, taksojuhtide jutud ja tänavalähedased kohtumised. Tekst koosneb päevikukirjetest, intervjuudest ja helisalvestustest, mille kaudu avaneb hetkeline pilt ühiskondlikust päristormist. Välisteosena asetseb see kirjutis ajaloosillal, kus isiklik ja avalik kohtuvad, luues dokumenti, mis ei püsi fikseerituna minevikus ega mineviku varjus.

“20 tunni reportaaž” algab kella kahekümnest ja jätkub järgmised kakskümmend tundi, püüdes tabada inimeste küsimusi ja vastuseid, mis kõlavad jaamadest ja kodudest. Autor kirjeldab rongisõite ja kepi käos kõndivaid kaasreisijaid, küsin vestlusi teenindajatelt ja jookse kodanikelt. Tekstis korduvad hääled, numbrid ja kohanimed, mis moodustavad loenduse ja mustri, kus iga peatükk on samm rännakus. Välisteosena jääb see kirjutis tunnistuseks ajale, milles küsimused olid samad, mis täna, ning vastused asetsevad telefonikviitungite ja lettide vahel.

Lugemisel tekib tunne, et ajakirjanik on kohal igas hetkes, tajub samme ja sosinaid, mis jäävad salvestamata, kuni need leiavad koha märkmetes. Reportaaž ei paku selgeid järeldusi ega valmis õpetusi, vaid asetab sündmused lauale sellisena, nagu need korduvad ja kaugena kajana helisevad. “20 tunni reportaaž” kutsub jälgima rütme, kronoloogiat ja inimeste vait olemist hetkedel, kus sõnad on juba öeldud või alles kerkimas. Välisteosena on see tekst sild ajakirjanduse ja kirjanduse vahel, kus iga rida kannab edasi dokumenti ja jutustust, mis on endiselt avatud tõlgendustele.