Pál-tänava poisid

Ferenc Molnári romaan „Pál-tänava poisid“ on lugu Budapestis elavatest koolipoistest, kes veedavad oma vaba aega väikesel krundil, mida nad peavad oma maailmaks ja mille pärast ollakse valmis lahingusse minema. See krunt, kitsas roheline plats majade vahel, muutub nende jaoks vabaduse ja sõpruse sümboliks, mille kaitsmine muutub ühtaegu mänguks ja tõsiseks vastasseisuks. Raamatus avaneb pilt sellest, kuidas laste mänguline maailm põimub täiskasvanuelu paratamatute raskustega ning kuidas igatsus seikluste ja õiglustunde järele kujundab poiste iseloome.

Romaan ei piirdu pelgalt seiklusliku süžeega, vaid näitab ka lapsepõlve haavatavust ja kasvuea varjupooli. Poiste vahelised sõprussuhted, nende lojaalsus ja truudus on pidevas proovilepanekus. Teosele annavad erilise kaalu süngemad toonid – majanduslik raskus, hall argipäev ning aimdus, et nooruslik muretus ei kesta igavesti. Molnár toob lugejani nii rõõmu kui ka kaotuse, sidudes noorte igapäevased mängud suuremate eluküsimustega. Nii muutub väikese krundi pärast peetud võitlus sümboliks, mis ulatub üle oma otseste piiride.

Ferenc Molnár (1878–1953) oli ungari kirjanik, näitekirjanik ja ajakirjanik, keda peetakse üheks olulisemaks 20. sajandi alguse ungari autoriks. Ta saavutas rahvusvahelise tuntuse nii oma näidendite kui ka proosateostega. „Pál-tänava poisid“ on tema tuntuim romaan, mida on tõlgitud paljudesse keeltesse ja mis kuulub laste- ja noortekirjanduse klassikasse. Molnári loomingule on iseloomulik detailitruu realism, inimlike nõrkuste ja tugevuste kujutamine ning sügavam ühiskondlik mõõde, mis teeb tema teosed väärtuslikuks ka täiskasvanud lugejale.